Ka sellel aastal on olnud pikk talv ja külm kevad. Maikuu alguses lubas ilmaprognoos Eesti meistrivõistluse esimeseks etapiks jahedat ja vihmast ilma. Radade ehitamise ajal oli 3°C ning vaheldumisi tuli vihma, lörtsi ja rahet. Küllap keegi ülevalt nägi meie head tahet, energiat ja entusiasmi võistluse ettevalmistamisel, nii et kolm päeva enne tähtsat päeva saabusid suveilmad 🙂 Tegelikult oli ilmamuutus niivõrd suur, et päriselt ei saanudki aru, millised riided metsa kodust kaasa haarata.
Laupäeva hommik tervitas saabuvaid võistlejaid päikese ja kerge tuulega. Kogunemine, kohvi, tee ja pirukad. Inimesed suhtlesid, sest viimane kord kohtusime sügisel Lubjaahjul. Võistlus algas ja paarid püssidega siirdusid ettenähtud väravatesse. Vile: „Tuli vaba!” ja algaski esimene võstluspäev. Vaikne tuuleke tegi trikke, päike küttis külma maad ning miraažiudu virvendas optikas. Vahetevahel muutus tuul päris intensiivseks, et siis kohe jälle vaibuda. Sellistes keerulistes tingimustes oli isegi vanameistril uhke tunne 35 meetri kauguselt sipelgale täpselt keskele pihta lasta 🙂 Keeruliseks osutus 19 meetri kaugugusel ja kõrgel männil istuv vaenukägu, sest ega päris mugavat laskeasendit selle linnu tabamiseks polnudki võimalik leida. Tähelepanu nõudsid samasuguste märkidega pikad distantsid. Viiekümnelt meetrilt on raske üht liblikat teisest eristada 🙂 Kõige vähem kollast värvi kulus aga pärast võistlust kärbse värvimisele, see putukas oli lennanud kõrgele puutüvele ning seal ta siis istus ja irvitas all siblivate püssimeeste üle 🙂 Päeva lõpetas frikadellisupp ja rabarberikook. Külalised läksid puhkama, et olla valmis järgmiseks päevaks. Tacticali klubi liikmed siirdusid tegema korrektuure paari märgi asukoha muutmisel ja loomulikult tuli pihta ja möödalasud peita värske värvikihi alla.
Pühapäev algas täpselt samasuguse ilmaga nagu laupäev. Tundus nagu oleks olnud tuult vähem, aga hiljem selgus, et esmamulje osutus petlikuks 🙂 Samad protseduurid hommikul – kohv, tee, pirukad ja jutustamine. Kuna maikuu teine pühapäev on emadepäev, siis kõige lühem ja kõige pikem poiss edastasid Janele ja Helile õnnesoovid koos nurmenukkudega 🙂 Paarid väljahõigatud, siirdusid võistlejad positsioonidele. Algas teine võistluspäev. Tuult nagu oli ja ei olnud ka, optikas oli näha kuidas miraaž otse ülesse tõuseb. Segane värk ning järjekordelt leidis kinnitust tõsiasi, et mööda on tunduvalt lihtsam lasta kui pihta 🙂 Liblikad eksitasid, öökullid olid kaskede otsas äravahetamiseni sarnased, nahkhiired peitsid ennast pimedas kuusikus ja vaenukägu ning kärbes kõrgel puude otsas tundsid ennast sama mõnusalt nagu laupäeval. Päev kulges rahulikus tempos, osad märgid kukkusid ning teised mitte. Seekord tegi võistlusel pilte Karl Erik. Ta ise tahtis ja ega siis head alagtust ei saa keelata. Mõned pildid tulid paremad, mõned jälle udused 🙂 Vähemalt on olemas jäädvustus kahest vahvast päevast 🙂 Võistluse lõpetas Kurzeme strooganov ja jäätis moosivalikuga a’la Dagö. Algas pidulik autasustamise tseremoonia. Esimese etapi SPR klassi võitis Heli ja PCP klassi Taavi. Diplomid, aplaus, õnnitlused ning lisaks ka natuke harivat lugemist Koolibri kirjastuselt poodiumi hõivanud laskuritele. Tactical Target tänab kõiki võistlejaid osalemast!

Kohtunik Lauri ja Karl Eriku pildisaaki saab näha siit.