EMV 1. etapp Lukul
Jaanuarikuu 131. päev. See talv ei taha kuidagi saada aru, et on ennast ammendanud ja kõiki inimesi ära tüüdanud. Viimane aeg oleks astuda tagasi. Kuidagi tuttav situatsioon igapäevaelust 😊 Igatahes on viimane päev enne 2024. aasta Eesti meistrivõistluste 1. etappi. Tibutab vihma, talvejope on seljas, head abilised on Lukul kohal. Kaks nädalat tagasi ärkas karu talveunest ning tegi kontrollkäigu Tacticali võistlusradadel. Märgikinnitused olid siis juba paigas ja hea, et me veel ei jõudnud panna isuäratavaid nugised, nahkhiiri ja metsiseid puude külge 😊
Märgid said üles nädal enne suurvõistlust. Viimaseks päevaks jäi Zero ehitamine ja märginööride vedamine ning teha veel sada pisiasja. Eakamad abilised, Toomas ja Rein, tegelesid jõukohaste asjadega, noh parkla oksakestest koristamine, Zero Range uute paberite klammerdamisega ja vestlustega vabalt valitud teemadel 😊 Lauri kihutas nooruslikult mööda raiesmikku, nöörijutt taga 😊 Tiimitöö sujus suurepäraselt ja enne virmaliste mängu olid asjad tehtud ning võis jääda ootama Tähtsat Päeva.
EMV 1. võistluspäeva hommik algas külmast kollase päikesetõusuga ja vinge põhjatuulega. Ilmaprognoos lund ei lubanud, küll aga tuule tugevnemist. Milline kaunis perspektiiv olemaks sellel aastal esimest korda püssiga metsas 😊 Positiivne oli muidugi see, et sääski ega parme praktiliselt ei olnud. Mitte ühtegi!
Tacticali inimesed saabusid 8:30 ja asusid meisterdama maitsvaid võileibu. Peakokk Marit juhendas, nugade ja leivaviilude arv oli paigas ning kohad köögilaua ääres täis. Ka Lauri leidis endale sobiva töö – ta juhendas peakokka kartulite koorimisel 😊
Tuule tugevnedes hakkasid võistluspaika saabuma laskurid. Silmnähtavalt segaduses, mida oli näha riietumisstiilist. Oleks nagu kevad ja ei ole ka. Mõnel lihtsalt laskmisjakk, teisel aga selle all kolm kampsunit, kolmandal jälle läkiläki peas. Ega omalgi polnud kerge valida kaasavõetud rõivakollektsioonist ilmaga kokkusobivaid esemeid 😊 Hoolimata kõigest olid relvakandjad rõõmsad, tuju hea ning näod naerul, sest ammu polnud saanud vanade sõpradega huvitavatel teemadel juttu ajada.
Võistlus algas täpselt kell 11. Laskurid liikusid peakohtuniku Jane poolt määratud radadele ja algas ca 3 tundi kestev võitlus päikese, tuule, temperatuuri, miraaži ja ennekõike iseendaga. Võistlejaid jäädvustas Eva Maria. Seekord oli eesmärgiks saada pildile emotsioone, sest püssipilte on aastatega parasjagu galeriisse kogunenud.
Samal ajal asusid tegutsema peakokk Marit ning otse Londonist kohale saabunud gurmeekokk Sebastian Ramsay 😊 Marit tegeles puu-, juur- ja luuviljadega ning nende kuumtöötlemisega. Sebi asus aga valmistama oma Šoti vanaema retsepti järgi rahvustoitu haggis’t. Peagi levisid võistluspaigas isuäratavad lõhnad.
Laskmisprotsess kulges tugeva, kuid õnneks puhangulise tuulega 😊 Ühel hetkel olid märginöörid ühele poole lookas ja teisel hetkel teisele poole. Miraaž oli optikast näha, aga juba ca 30 meetrilt oli pilt ühtlaselt virvendav. Õnneks lund ei sadanud 😊 Üldse tundus, et ilm läks millegipärast soojemaks, sest talvejopega hakkas palav. Päikese käes muidugi!
Võistluspäev lõppes ja karastunud laskurid asusid kinnitama keha. Ei teagi, kas Sebi ei lugenud haggis’e retsepti tähelepanelikult või oli vanaema midagi sassi ajanud, aga lõunasöögiks oli grillitud broileri kintsuliha ning ahjus küpsetatud juurviljad 😊 Magustoiduks Jane vanaema retsepti järgi tehtud plaadikook. See oli küll õige maitsega 😊
Külalised lahkusid, klubiliikmed asusid värvima radasid ning pingutama märginööre, et karu ikka metsas kõndima mahuks.
Teine võistluspäev oli esimese kauge sugulane. Päike oli samasugune, aga tuul oli kadunud ja temperatuur umbes 3 korda kõrgem, kui eelmise päeva hommikul. Tervelt 9°C 😊
Korralduslik protsess oli klubiliikmetele sama. 8:30 kohal, noad pihku ning võileibu meisterdama. Lisaks tuli ka sardellid käbistada ja eelmisel päeval valminud mulgipuder marmiiti soojenema panna.
Juba kolmas aasta on Tacticali klubi võistluse 2. päev emadepäev ning võistluspäev algas Karl Eriku korjatud nurmenukukimpude üleandmisega kohal viibivatele emadele. Seekord oli neid kolm – Heli, Jane ja Marit.
Riietumisstiil teisel võistluspäeval oli juba traditsioonilisem. Natuke vähem kampsuneid ja pisut õhemad mütsid. Mõne võistleja võis juba esmapilgul ära tunda 😊
Üha soojeneva ilmaga algas ka teine päev kell 11. Kuna elavjõus oli kadusid ning kolmese grupiga rajal keegi liituda eriti ei soovi, siis läks võistlustulle esmakordselt Karl Erik. Igaks juhuks kaasa võetud püss kulus nüüd marjaks ära. Kuna püssil oli peal sama optika nagu Ragnaril, siis noored asusid märke kukutama ka paaris.
Tuult oli vähem, kuid see olematu tuul oli salakaval. Lisaks ikka miraaž, mis kaugusemõõtmise võimalikult ebameeldivaks tegi. Siiski oli peale lasku ebameeldivaid vaikusehetki vähem kui esimesel päeval. Noh, kui sa mõõdad, sihid ja kõik on korras, aga tuul viib su kuuli kuskile Kose kanti 😊
Umbes kell kolm said metsas märgid otsa ja 1. etapp oligi tehtud. Enne lõpudineed siirdusid kõik laskurid metsa ning rajad said korjatud kokku 10 korda kiiremini, kui kulus nende ehitamisele. Suur tänu teile snaiperid!
Pühapäeva hommikul toimunud õnnelik õnnetus sai õhtuks täiesti positiivse lõppakordi. Favoriit Romi saabus Lukule motikaga. 250 kilo kaaluv tsikkel otsustas ennast metsateel külili keerata. Juhiga oli kõik korras, aga käiguvahetuse varras murdus. Hea, et laskmisega tegelevad erinevate professioonide esindajad. Hoolimata sellest, et olime keset metsa ja maakohas, leidus pisut metalli, tööriistu ja ennekõike oskusi. Viimast väärtust esindas Meister Virgo! Tunnike nokitsemist ja käiguvahetus toimis! Selleks, et favoriit ennast laskmisrajal liiga mugavalt ei tunneks olid tööriistade hulgas ka kuvalda ja haamer. Neid vastastikku tagudes saavutasime mootorratta remondiks sobiva helitausta 🙂
Peale väsitavat, kuid meeldivat päeva konsumeeriti enamus Mariti tehtud toidust. Magustoitu oodates valmisid diplomid ning salakohast sai toodud auhinnad.
Seekord said pjedestaalile vedrukatest Andres, Allan ja Indrek ning suruõhupüsse paugutavatest võistlejatest Romi, Virgo ja Ragnar. Parim ja ainuke juunior oli üllatuslikult Karl Erik 😊 Debüüt – 15 tabamust.
Ka meie suutsime olla moodsad ning leidsime võistlejate sealt mitte küll Tulnukas Kahe aga ikkagi Tulnuka. Lauri lasi esimest korda FT võistlust ja sai Uus Tulnuka diplomi 😊
Esimene etapp on lastud, kohtume teisel etapil Lubjaahjul!
P.S. Võimalik, et sundisime oma positiivsuse ja sõbraliku meelega siiski lõputu jaanuarikuu tagasi astuma, kahtlaselt soe ja kevadine on õues 😊
