Tiirust tehtud pilt tundub trööstitu ? Eks selline või veelgi hullem pilt ilmestab paljusid lasketiire Eestimaal. Entusiastlikumad laskurid kogunesid Peetri tiirus pärast pooleteisekuulist pausi, et taas võistelda.
Üldiselt on sügisese esimese võistluse korraldanud Pärnu klubi, kuid seekord mõjuvatel põhjustel võttis korraldamise enda õlule Tartu klubi. Üldkogul arutlesime, kas on mõtet võistlusi korraldada vaid paari laskuri pärast. Pärast registreerimise avamist, hakkas juba tunduma, et võistlushimulisi laskureid meil enam väga polegi aga eestlane on ikka pika vinnaga – mure oli asjatu ning lõpuks oli tavapärane seltskond jälle tiirus kohal.

Rada üles ja võistlema! Tundub lihtne aga võta näpust. Suveks said märgid koju ja nagu ikka vahest tegijal juhtub, sai kaasa üks vale suurusega märk, et kompott oleks täiuslik, olid lisaks printerist tulnud tulemuslehed samuti vanast failist. Probleem lahendati jooksvalt ja seekord lasti 25 meetri asemel 20 meetri põlvelt märki istudes uuesti. Ühesõnaga peale väikseid sekeldusi saime jätkata 4×5 võistlusega, ehk maksimaalne punktisumma kahe vooru peale oli ikka 40 punkti. Eks ta viie meetri jagu lihtsam oli ja punktide märkimiseks paberil on alati piisavalt ruumi olnud – mõni X tuli nüüd rohkem. 🙂 Seekord kulges võistlus, vaatamata vestluspausidele, üllatavalt kiires tempos ja oligi päev läbi.

Ega polegi seekord muud lisada, kui et võtame tulemused kokku:

• PCP-klassis oli parim Ragnar (34p), talle järgnes Virgo (31p) ja kolmandks jäi Aivar (28p).
• Springerite arvestuses on meil pikalt esikoht kuulunud Andresele (26p), kuid seekord jäi ta napilt alla Taavile (27p) – parim oli tema. Kolmas koht kuulus Allanile (20p).

Pärast diplomite jagamist oli võistlejatel võimalus kohvi kõrvale nautida Rando valmistatud ülimaitsvat võileivatorti ning Virgo kaasa toodud sooje lihapirukaid ja magusat kringlit.

Täname neid soojalt. Kõht täis, meel hea ja mehed tagasi koju. Pühapäev ju kalendris kirjas kui isadepäev. Nüüd tuleb väike paus sisse ja kohtume taas 10. jaanuaril järgmisel aastal, Tallinna klubi eestvedamisel. Paar pilti toimunust leiad siit.

9.–10. augustil võtsid FT-laskurid suuna Võrtsjärve äärde, et pidada maha üks mõnus kalendriväline võistlus. Juba talvel tekkis võimalus, et saame juurde ühe võistluspaiga. Tahaks kohe alguses tänada kõiki laskureid, kes juba mai alguses olid valmis ja kohal, et uut võistluspaika ja rada ette valmistada – Rein, Virgo, Andres, Aivar, Toomas ja muidugi Allan koos Nordmastiga, kes panid õla alla, et oleks koht, kus võistlusi pidada. Loomulikult ei käi kõik nii lihtsalt, et siu-säuh ja ongi valmis. Juunis tehti veel üks ehituslik laupäevak ning lisaks väike proovilaskmine enne ametlikku Võrtsjärve Karikat.

Tavapäraselt on augusti MV-etapi korraldamine Tartu klubi kanda, aga sel hooajal toimub MV-sarjas ainult kolm võistlust. August oleks olnud FT-üritustest vaba kuu ning tundus igati sobiv aeg korraldada üks vahevõistlus – et ämblik optikale võrku ei kooks ja relvaraud rooste ei läheks.

9. augusti hommikul saabusid võistlejad – kes varem, kes hiljem –, aga pärast tavapäraseid tervitusi ja muljetamisi suundus seltskond testrajale. Teisisõnu: uus võistluspaik, aga vanad head näod 😊. Kohal olid ka kolm meie lõunanaabrit, kes juba käivad siin tihemini kui mõni kohalik.

Esimese päeva algus oli teadlikult lükatud keskpäeva, et rajameistrid ja abipersonal ei peaks tõusma enne kukke ja koitu ning saaksid ise ka laskmist nautida. Laskurid said rajale kusagi kella ühe ajal, päike siras kõrgel taevas ja oli üsna soe, nii mõnegi Springer kategooria laskuri püss tegi vigureid. Võrtsjärve vahetus läheduses võiks ju eeldada tuult ja õhuliikumisi, mis teeksid laskmise tavapärasest keerulkamaks. Sellel nädalavahetusel tuul laskuritele väga suuri probleeme ei tekitanud. Mõne vimpka vahepeale ikka viskas, kuid tähelepanelikku laskurit see ei ehmatanud ja märgid kukkusid. Päeva parim PCP-tulemus oli 42 silma ning vedrumeeste parima tulemuskaardil oli 38 punkti. Hilise alguse tõttu venis esimene võistluspäev pikemaks, aga potis ootas soe supp. Kõht täis, võeti päev kokku ja tehti ettevalmistused järgmiseks päevaks.

Pühapäeval alustati kolm tundi varem, et kõik jõuaks õhtul koju mõistlikul ajal. Teisel päeval kulub testrajal soojenduseks vähem aega ja võistluspaarid said kiirelt rajale. „Tuli vaba!“ – ning märgid hakkasid kukkuma. Võistluspäeva ilm oli temperatuuri ja tuule suhtes veelgi leebem, ning seda oli ka tulemustest näha. Väikese kõrvalpõikena (ja hoiatuseks kõigile): võistlusvarustusega tuleb hoolikalt ringi käia! Avel libises läbi õnnetu juhuse püss kotist välja ja optika läks paigast. Sellised apsud rikuvad võistluspäeva ja tuju, vahet pole, mis tasemega laskur oled. Reaalsus on see, et tegelikult kogu nädalavahetus on lörris. Septembri etapini on kuu aega – loodetavasti selleks ajaks on kõik jälle korras.

Nii see nädalavahetus läbi saigi. Võrtsjärve Karika kutsel oli kirjas: „Tead tuule suunda juba enne, kui lehed liiguvad.“ Seekordne diplom on omamoodi sertifikaat ja tunnustus, et parimad laskurid tõesti seda teavad – sama tekst ilutseb ka diplomil. Vahest võiks see olla uus tunnuslause meie spordiala kirjeldamiseks.
PCP-kategoorias võidutses Aivar 85 silmaga. Teiseks tuli Romi 81 punktiga. Kolmas koht (80 punkti) läks jagamisele Virgo ja Toomase vahel – seekord ümberlaskmist ei tehtud, sest Virgo loovutas koha Toomasele. Springer-kategoorias pani kindlalt kinni Andres 78 punktiga. Teine oli Heli 66 silmaga ja kolmandaks tuli Ingrid 65 punktiga.

Diplomid jagatud – aga mis Võrtsjärve Karikas see oleks, kui karikaid ei jagataks? Tänu Allanile ja Nordmastile said parimad lisaks Võrtsjärve Karika ning loositi välja lipumast kõigi võistlejate vahel. Kes selle võitis, seda näed piltidelt. Enne koju suundumist kinnitati keha supiga ja mõned seenesõbrad tegid väikese kõrvalepõike metsa alla. Kas ka korv täis sai, kuuleb septembris.

Pildid leiad siit

Põltsamaa FT Klubi korraldas 31.05-01.06.2025 esimese ENFTA meistrivõistluste etapi Lubjaahjul, Põltsamaa lähistel.

Osa võttis 22 laskurit kuuest klubist. Lisaks Eesti laskuritele olid kohale tulnud kolm külalist Lätist, kes harrastavad kodumaal HFT laskmist.

PFTC rada oli üles ehitatud selliselt, et tuletada laskuritele meelde lasketehnikate üksikasju üles laskmisel, suure laskeraadiusega märkide pihta laskmisel, lähestikku paiknevate märkide osas tähelepanelikkust ning tuule hindamist.

Ilmaga vedas, kuigi esialgu lubas vihma, siis õnnestus võistlused läbi viia vaid laupäevase üllatava 10 minutilise sahmakaga. Ilm oli vahelduvpilvine, mistõttu ka vahelduvat tuult jagus heldelt mõlemaks päevaks.

Jääb põnevusega ootama järgmise etapi võistlusi, mis toimuvad esmakordselt Hiiumaal uues kohas.

Plirts-plärts, käes on märts. Olles täpsemad, 8. märts – ehk taas on aeg keerata autonina laupäeva hommikul Peetri lasketiiru poole. Nüüdseks oleme juba kuu aega olnud Euroopas. Kes ei mäleta, siis 8. veebruaril ühendasime oma elektrivõrgu lõpuks lahti Peipsi järve teisel poolel asuvast monstrumist. Mäletatavasti korraldajaklubi Tartu saatis enne võistlust osalejatele kirja: „Võtke lambid kaasa, äkki tuleb teha hoopis öölaskmist!“ Tegelikkuses sujus see kõik plaanipäraselt ning meie alustame oma lugu vana võla likvideerimisega – meenutame paari lausega veebruarikuu võistlusi.

Kõigepealt suur tänu, sügav kummardus ja kestvad ovatsioonid Aivarile, kes võttis enne võistlust vaba päeva ning valmistas märkidele uued alused. Nüüd kulub raja püstitamisele vähem vaeva ja kruvisid ning märgialused koos testlehtedega püsivad kindlamalt paigas. Veebruari võistlusega saime nii kaugele, et 3×4 märgikomplekti on nüüd kohapeal olemas ning iga võistlusrada on saanud värvilised kleepsud. Nüüd peaks iga laskur leidma oma raja märgid üles – pole ju vaja konkurendile punkte kinkida. Kohal oli tavapärane „vana kaardivägi“, kes ei pea paljuks kord kuus laupäeval mõõtu võtta ja tiba spordijuttu puhuda.

Pärast raja ülespanekut toimus lühike briifing ning võistlus võiski alata. Seekord said võistlejad rajale minna ilma korraldajapoolse sekkumiseta – igaüks valis endale sobiva kaaslase. Ülejäänud elasid kaasa ja arutlesid elulistel teemadel, ehk ei midagi uut. Muus osas kulges võistlus nagu juba tavaks saanud. Möödunul pole tarvis pikalt peatuda, aga märgime siiski ära parimad. PCP kategoorias võitis esikoha Tiit, kellele järgnes sama punktiskooriga Tõnis. Kuna Tõnisel kulus laskude sooritamiseks rohkem aega, pidi ta leppima teise kohaga. Kolmanda koha sai Aivar, eks meisterdamine võttis oma osa. Springerite kategoorias tuli kolmandaks Taavi, teiseks Ott ja esikoha võttis, nagu ikka, Andres.

Veebruari võistluspilte näeb siit.

Nüüd on aeg alustada 8. märtsi võistluspäeva ülevaatega. Korraldajaks olid seekord Tartu ja Tallinna klubid, et võistlus saaks ikka korralikult peetud, on hea kui saab asju jagada. Loomulikult on alati abiks võistlejad, kes ei pea paljuks korraldajatele abiks olla.

Osalejaid oli seekord tavapärasest rohkem. Kas põhjuseks oli lähenev kevad ja teadmine, et varsti tuleb taas õue kolida või lihtsalt asjaolude kokkulangemine – vahet pole, sest rõõm oli näha suuremat seltskonda. Võistlejatel oli kohe rohkem motivatsiooni pingutada.

Veebruari võistlustel käis laskespordi vastu huvi tundev härrasmees, kes uuris õhkrelvade, optikate ja nende hindade kohta. Loodetavasti tekitasime huvi ning kohtume tulevikus kas tiirus või välivõistlustel. Aga seekord oli kohal uus Field-Targeti huviline Rando, kes asus esimest korda tulejoonele. Loodame, et esimene kogemus ei heidutanud teda – tabamisalad on meil väikesed ja harjumist vajavaid tegureid on palju. Eks järgmisel korral läheb juba kindlasti paremini.

Vaatamata suuremale osalejate arvule püsisime graafikus ning kella kolme ajal oli aeg punktid kokku liita ja parimad välja selgitada. Enne diplomite jagamist pidasime meeles ka oma naislaskureid, kinkides neile väikese kommikarbi ja kevadlille – 8. märts on siiski rahvusvaheline naistepäev :-).

Peakohtunik vabandab veelkord, et punktiarvestuses tekkis väike segadus. Süüdistada võiks selles „kindavarast“, kes viis mu välja tavapärasest võistlus- ja töörütmist. Kohapeal sai see segadus siiski likvideeritud ja PCP esikolmik on järgnev 1. Ragnar, 2. Toomas ja 3. Tõnis ja Springerite kategooria esikolmik oli seekord: 1. Andres, 2. Taavi, 3. Ott. Kodus tulemusi sisestades sai ikka veel väike segadus korraldatud aga nüüdseks on kõik paigas, vähemasti ma ise loodan.

Kohtume aprillis Põltsamaa klubi eestvedamisel. Pildigaleriid näed siit.

Sisehooaja teine võistlus toimus 11. jaanuaril 2025. Uue aasta esimese kohtumise toimumist üritas Ilmataat sajaga šaboteerida. Nädal enne võistluspäeva tundus kõik kena – Foreca lubas külma ja päikeselist jaanuaripäeva. Äsja möödunud rohelised jõulupühad lubasid arvata, et ilmamuster püsib. Tuhkagi! Prognoos muutus ja reede hommikul algas Lumesadu. See Ilmataat ei ole normaalne tegelane! Lund sadas katkematult 12 tundi, siis väike paus ja edasi tuli vihma. Laupäeva hommikul jätkus lumesadu.

Laskurite ekipaažid startisid Eesti erinevatest asustatud punktidest Peetri tiiru suunas. Vastavalt teeoludele jõudsid kõik enam-vähem õigel ajal kohale. Tiiru peremees Urmas oli juba varavalgest saadik lund lükanud ja snaiperite saabudes oli võimalik parkida autod ning uksest sisse saada 🙂

Ühisel jõul said rajad üles, kiire avatseremoonia ning paugutamine võis alata. Need, kes esimeses vahetuses ei lasknud, mugisid pirukaid ja vestlesid vabalt valitud teemadel 🙂 Pirukate eest vastutas seekord Lauri, kes sarnaselt Urmasega juba varavalges ärkas ja ahju sooja pani ning asus menetlema vajalikke pirukakomponente. Tuleb tunnistada, et asi õnnestus, sest viineripirukad sisaldasid viinereid ja magusad pirukad olid magusad 🙂 Tubli poiss!

Laskmine jätkus, ühed paarid lõpetasid ja teised alustasid. Teravmeelseid nalju ning tabavaid õpetussõnu, kuidas tegelikult laskma peab, said kõik kuulda 🙂 Nõrgema närvikavaga laskurid olid omale igatsugu asju kõrvadesse toppinud, et omas mullis rahulikult paugutada 🙂 Igatahes said kõik lasud tehtud ja selgusid selle võistluse parimad. Seekord jagunesid poodiumikohad selliselt: SPR klassis oli esimene Ott Roosaar, teine Indrek Kanep ja kolmandale kohale tuli Taavi Torim. PCP paremusjärjestus oli väga tasavägine. Kohtadel vahet täpselt 1 punkt. Esimene Tõnis Tammisaar, teine Tiit Tõnurist ja kolmas Toomas Niilus.

Diplomid jagatud ning võistlusvarustus pakitud, oli aeg asuda koduteele. Terve päeva oli see eelpool mainitud Ilmataat lasknud vaikselt lund tibada. Teed olid muutunud palju huvitavamaks kui hommikul 🙂 No ega sahamehed ka ei jaksa seda sodi terve päeva koristada. Põhjapoole suundudes muutus sadu tihedamaks, temperatuur langes ja teed muutusid aina libedamaks. Tallinna ringtee oli lihtsalt jääs, kiirusepiirang 70 km/h ning hoiatus „Erakordselt libe tee” säras infotabloodel. Koju jõudes oli heameel toredast võistluspäevast ning faktist, et auto võis ära parkida 🙂

Võistluspäeva natuke teistmoodi pildid on siin 🙂