EMV 3. etapp Lukul

Eesti meistrivõistluste kolmanda etapi ettevalmistused algasid juba juuli esimesel nädalavahetusel. Tegelikult muidugi veel varem, sest hetkel on ehitusmaterjali hankimine pisut komplitseeritud. Õnneks töötavad Tabasalu Puidukojas mõistlikud mehed ja värava- ning märgipostide materjal sai territooriumilt kokkuotsitud 🙂 Paljudel meie klubi liikmetel oli juuli alguses töine nädalavahetus. Värvimine, teipimine, saagimine ja muruniitmine. Madistasime kaks päeva palavas padrikus, punamustvalged väravapostid said paika ning FT rajad omandasid äratuntava ilme. Võitlus igatsorti lendavate vereimejatega lisas ettevalmistusele omajagu pinget 🙂 Sellel hetkel veel ei teadnud, et nädala pärast on kohal veel suuremad ja vihasemad tegelased.

Loomulikult hakkas terve juuni kuiv ja päikeseline ilm enne võistlust iseloomu näitama. Siiski oli lootust kaks võistluspäeva kuiva nahaga teha. Reedeks lubas prognoos pisut vihma, kuid ei midagi erilist 🙂 Selge see, et sellist juttu ei maksa liiga tõsiselt võtta. Hommikuses kastemärjas metsas puudele märgikinnitusi pannes said riided esimest korda märjaks. Päev veeres ja temperatuur muudkui tõusis. Hilisema ärkamisega suuremad parmud jõudsid ka lõpuks kohale 🙂 Metsavilus oli veel siiski normaalne, kuid ees ootas meid soine padrik, kuhu oli vaja enamus sihtmärke paigaldada. Aastaga on raiesmik kattunud võsaga, see tähendas seda, et lisaks märkidele tuli ka ca neljameetrist redelit kaasa vedada. Soine pinnas auras, õhk ei liikunud ja oli parmudest paks.

Vahepeal kuivanud riided olid uuesti märjad. Mereväelane Taavi ja Karl Erik rajasid sekstandi ning teiste täppisriistade abiga Zero Range väljakut. Ka seal oli palav. Tunnid möödusid ja rajad valmisid. Samal ajal, kui meie panime märke üles, korjas Jane magustoitude jaoks metsmaasikaid. Suvetaevasse hakkas kogunema igavaid pilvi 🙂 Viimastele radadele märkide panemisel hakkas sadama. Mitte natukene, vaid terve päeva vihmakogus tuli alla umbes paarikümne minutiga. Mitte ühtegi kuiva kohta enam polnud, kuid veel kolm rada ootasid lõpetamist. Neist kõige keerulisemale oli vaja tõmmata redel nii pikaks kui sai ja siis mööda seda koos märgiga krabinal kuuse otsa jõuda. Oli hirmus ja ohtlik, kuid see märk sinna sai 🙂

Esimese võistluspäeva hommikul oli soe, noh mitte lihtsalt soe, aga suisa palav. Võistlejad saabusid, laud oli kaetud ning külmad ja kuumad joogid valmis. Terve pika kuu üksteisega mittekohtunud laskurid said jälle suhelda 🙂 Peapiltnik Silja jäädvustas kõik rõõmsad taaskohtumised täpselt üles.

Võistlus algas. Laskurid lasid sihtmärke ning võitlesid palavuse ja putukatega. Päike paistis, temperatuur tõusis, optikad tegid trikke, kuid võistlus sujus. Keset sellist idülli kõlas kohtuniku vile – „Tuli seis!”. Selgus, et üks kukk oli kinni kiilunud 🙂 Kohtunik Toomas eemaldas oksa ning võistlus jätkus. Saabus esimese võistluspäeva lõpp. Laskureid ootas ees seljanka ning üllatusmagustoit metsmaasikatega.

Teine võistluspäev oli pisut külm. No kui võrrelda 34°C ja 25°C siis oli ju külm 🙂 Lasta oli meeldivam, sest puhus ka kerge tuul, mis metsas oli salakaval ja lagedal keeruline. Teisel võistluspäeval oli meil kohtunik Ott Eesti mereväest. Vile kasutamine oli tal selge ja kui see metsas kõlas, lõpetasid linnud laulmise ja parmud kukkusid surnult maha 🙂 No vähemalt mingil põhjusel oli pühapäeval neid tüütuid putukaid vähem.

Võistluspäeva lõpuks ootas laskureid ees peakokk Lauri grillitud liha koos värske kartuli ja hapukoorekastmega.

Autasustamisel tegime natuke nalja ka, aga millist täpselt, seda saate vaadata fotodelt. Peale ametliku osa lõppu söödi magustoitu ning siis toimus kiire lõppvaatus, mille käigus said võistlusrajad maha kümme korda kiiremini, kui oli kulunud nende ülespanekuks. Suur tänu kõigile võistlejatele ning kohtume juba järgmisel võistlusel!

EMV 3. etapp Lukul

Image 1 of 129