FT EMV 2025 2. etapp Veski talus
Proloog
Ettevalmistused FT II etapiks Dagö saarel algasid Tacticali klubil juba varakevadel. Jane jalutas mööda vesist heinamaad ja pistis saare viljakasse pinnasesse Meister Toomase nikerdatud rajamarkereid. Markerid ise kasvama ei läinud ning pidime rajad siiski oma kätega tegema 🙂
Radade ehitamine on ühe võistluse viimane faas. Selleks, et uues võistluspaigas laskurid ennast hästi tunneksid, on vaja kohta, kus istuda ja arutada laskmisasju. Seda uut Tacticali baari asusime ehitama
aprillis. Need olid ka ainukesed soojad päevad selle aasta külmal kevadel… Asjad sujusid, kuna me oleme vanad sõbrad ja teame, kes mida teha oskab. Peenemad põranda ehitustööd tegi perefirma Kohl & pojad 😉 Ülejäänud kamp ehitas palehigis peldikut. See asutus sai peen 🙂 Soojad kevadpäevad möödusid kui lennates. Suuremahulised ehitustööd said tehtud! Järgmistel reisidel saarele sai tehtud peenhäälestus. II etapi toimumiseks olime valmis.
Esimene ekipaaž startis Dagö saarele esmaspäeva õhtul. Meri oli märg ja taevas ka, tihedas laussajus ei saanud olla kindel, et me ikka Hiiumaa poole liigume 🙂
I võistluspäev, 11. juuli 2025
Registreerumine II etapile sulgus muljetavaldava osalejate arvuga – 31 inimest Eestist, Lätist ja Itaaliast. Kogu see kamp hakkas saarele riburadapidi saabuma ja võistluspäeva alguseks olid kõik kohal. Varahommikune äike ja vihm olid taandunud, ainult tugev tuul puhus endiselt kirdest. Isegi väga positiivselt mõeldes ei olnud kesksuvise võistluspäeva tunnet, pigem nagu hooaja lõpp oktoobris. No vähemalt ei sadanud…
Enne kui Zero Range avanes, jõudis meile külla Hiiumaa politseijaoskonna juht Moonika. Otsustasime juba sügisel, et teavitame Hiiumaa politseid võistluse toimumisest. Suvel on saar turiste täis ja nad seiklevad igalpool. Mõni neist märkab relvadega inimesi põllul ja suurest hirmust helistab kohe numbril 112. No siis politsei teab, et kes ja miks seal põllul relvadega sehkendavad 🙂
Avakõne koos Sebastiani vaba tõlkega inglise keelde, paarideks jagamine ning mõni minut peale keskpäeva algaski II etapp. Tuul puhus enam-vähem stabiilselt ja tugevalt, õnneks metsas ja raiesmikul keerutas ning oli hetki, kus ei olnud enam võimalik tuulesuunast aru saada 🙂 Ikka veel ei sadanud midagi!
Märgid muudkui kukkusid ja punkte kogunes. Peale nelja tundi paugutamist ootas laskureid Kpt Malm Cateringu valmistatud maitsvad Kiievi kotletid ja ahjus küpsenud juurviljad. Slava Ukraini ja Kpt Malm! Magustoiduks tegi Jane rabarberi-pisarakoogi, mis maitses väga hästi.
Kõhud täis, siirdusid võistlejad ööbimiskohtadesse puhkama ning valmistuma uueks võistluspäevaks. Taevas Veski talu maadel selgines ja isegi päike tuli välja. Hmm, äkki siiski on juuli suvekuu 🙂
Niimoodi oleks võinudki esimese päeva kirjelduse lõpetada, aga loodusel olid omad plaanid.
Päike kadus, saabusid pilved, läks pimedaks. Esimesed välgusähvatused ning tagasihoidlik kõuemürin. Asusime olukorda observeerima, kõigil telefonikaamerad ootevalmis. See äikesetorm oli nagu eestlane – alguses ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama 🙂 Saime nii mõnedki uhked kaadrid välkudest. Sadu algas väikese viivitusega ning üsna varsti tuli valget vett alla. Õnneks lubasid kõik ilmaportaalid, et laupäev tuleb vaikse tuulega ning ilma sajuta.
II võistluspäev, 12. juuli 2025
Võistluse teise päeva varahommik oli nagu lubatud – vaikne ja selge. Oli loota uusi rekordilisi punktiskoore. Eva Maria ja Sebastian valmistasid hunniku pannkooke, mida sai vanaema tehtud moosidega maitsvamaks timmida. Võistlejad saabusid ja nendega koos jõudsid kohale ka esimesed pilved. No kõik olid kindlad, et see on mingi ajutine error ja meie kallis ilm.ee teab asju paremini 🙂
Laskurid siirdusid võistlusrajale. Tuul hoidis ennast tagasi ning II päeva esimesed lasud läksid kõigil pihta. Metsa vahel oli kuulda paugutamist ja üsna varsti oli seda kuulda ka taevalaotusest. 5-6 rada hiljem algas sadu. „Tuli seis!” ning kiirelt vihmavarju.
Sadu tugevenes. Inimesed süvenesid erinevate ilmaportaalide prognoosidesse. Osad veebisaidid väitsid endiselt, et Hiiumaal ei saja, kuid mõned rohkem informeeritud lehed näitasid suure sajuala liikumist üle Eesti. Otsustasime oodata ja süüa lõunasöögiks serveeritud seljankat.
Ootamisest polnud aga mingit kasu, sadas ja sadas, vahepeal vähem ja siis jälle rohkem. Võtsin vastu otsuse laskepäev lõpetada. Sellise otsuse tegemine on alati keeruline, kuid kõigile ei saagi alati meeldida 😉
Õnneks oli laskepäeva lõpetamiseks mõeldud üllatus valminud oodatust varem. 50 ahvenat otse suitsuahjust jõudsid kohale ning konsumeeriti võistlejate poolt kiiresti 🙂
Rahvas lahkus. Vihma ei sadanud. Üleüldse hakkas ilm muutuma kuidagi kenamaks. Õhtul oli taevas sinine, puhus kerge tuuleke.
Meie külalised Lätist – Sergejs, Kaspars ja Pavels tegid õhtusöögi. See oli maitseelamus! Šašlõkk, marineeritud kuuseriisikad ja kodukootud tomati-mädarõika-küüslaugu kaste. Kõigile maitses ja kõik sai otsa. Tsiteerides Taavit: „No kurat, nii head liha ma pole varem söönudki” 🙂
Noh, oleks võinud ju teha selle võistluspäevaga nii ja naa, aga selge on see, et ilmaprognoose ei saa enam uskuda. Isegi mitte homset, mis lubab jälle kena võistluspäeva. No vaatame 🙂
III võistluspäev, 13. juuli 2025
Äratus kell 6 telefoni ja vihmapladinaga … Tänaseks plaanitud hea tuju kadus hetkega. Mis mõttes??? Kas enam ei ole võimalik mitte ühtegi ilmaennustust tõsiselt võtta? Unisevõitu Tacticalistid kogunesid kohvimasina ümber ja ma parem ei kirjuta, kuhu, miks ja milleks me ilmataati saatsime 🙂
Omletitoimkond alustas munade purustamist ja peekoni praadimist ning peagi levis hommikusöögi lõhn tuuletus ja vihmamärjas sügis– ei ikka suvehommikus. Rajatiim siirdus metsa märginööre paigaldama, pisitasa lõppes ka sadu. Hakkasid saabuma esimesed võistlejad. III võistluspäeva alguse olime leppinud kokku kella kümneks. Saarelt mandrile saab ikka ainult praamiga ja nii mõnigi pidi jõudma 17:30 väljuvale reisile.
9:45 lõppes testlaskmine ja algas uus sadu… Sedakorda seenevihm ja selle tibutamise saatel läksid võistluspaarid rajale. Linnuparved lendasid lõuna poole. Mida?! On siis oktoober või juuli?
Vihm lõppes üsna pea ja tuul oli olematu, kuid salakaval 🙂 Nii mõnigi möödalask tuli just selle olematu tuulega, mis siiski kuskil metsa all diabooli õigest kohast mööda suunas. Päev kulges rahulikus tempos, aeg ajalt tuul nagu tugevnes ja puhus igast suunast. Rajal oli üldine arvamus, et küllap täna sünnib mõni uus rekord. Ühel kaunil hetkel rebenes hall taevalaotus ja päike ilmus nähtavale. Niiske metsaalune auras ja see mõjutas omamoodi neid lendavaid diaboole. Igatahes said väravad otsa ja enamus punkte radadelt oli korjatud 🙂
Päike säras pea pilvitus taevas. Sellist 180° pööretega suve ja sügise vahel pendeldavat ilma nagu ei mäletagi.
Kohe peale võistluse lõppu tegime mõned kenad grupipildid nii maast kui õhust. Kotletid ja kartulid ootasid näljaseid laskureid. 33-kordne kummardus Kpt Malm Cateringile, väga maitsvad toidud!
Samal ajal said loetud kokku punktid. Tekstiprinterist tulid õiged nimed ja diplomid saidki valmis. Auhinnalaud ootas lippude kõrval ja võistluse pidulik lõputseremoonia algas.
Seekord osales vabaklassis 8 laskurit, neist parima tulemuse tegi Lauri Läns, teise koha viis Lätimaale Pavels Šaguns ja kolmas oli Hendrik Kohl.
PCP klassis olid esikolmikus Virgo Lepik, Tõnis Tammisaar ja Tiit Tõnurist.
SPR klassis võtsid euroalustel kohad sisse Andres Mikfelt, Ingrid Reinu ja Allan Lindman.
78 tundi Hiiumaal sai läbi.
Kõik need kolm päeva tegi peakohtunik, kondiiter ja fotograaf Eva Maria sündmusest hunniku pilte. Sellest etapist tehtud fotodelt ei leia mitte niipalju püsse ja laskmist, vaid hoopis emotsioone 😉
