Uus on unustatud vana.

ENFTA MV neljas etapp toimus Vellaveres, uues kohas. Kuid nagu pealkiri vihjas, on vanemad laskurid sellel “uuel rajal” ammustel aegadel juba võistelnud. Seal on proovinud oma kätt WFTF endine president Sergio Rita ja mitmed maailmameistrid mujalt. Vana raja kordategemine võttis Tartu klubi rajameistritelt ja nende abilistelt rasked kaks ja pool päeva, lisaks väike nöök ilmataadilt aga valmis ta sai. Ehitamise ajal möllas kohati üsna tugev tuul ning märgid paigutati rajale Tartu klubi jaoks tavapärasest lähematele distantsidele.

Laupäeva hommikul olid võistlejad kohal. Võistlusvarustus pakiti lahti, aeti mõni sõna spordijuttu ja nagu ikka, algas võistluspäev testrajal. Naaberkrundi elanikud, kes tulid muru niitma, vaatasid püssimehi uudistava pilguga ja julgesid isegi juttu puhuma tulla.

Võistlusrajale pääsemiseks tuli lauskmaalt tõusta varustusega mägedesse. Õnneks olid meil võimekad neljarattalised, kuhu laskurid said oma varustuse pakkida, et oleks võimalik rajale jõuda, ilma et süda lööks laskesuusataja südamerütmis.

Võistluspäeva esimene pool möödus üllatuslikult vähese tuule saatel. Natuke keerutamist oli, kuid tõelisi meistreid see ei seganud. Ilmaprognoos pidas paika ja saime talutava koguse vett krae vahele. Pärast seda said laskurid nautida tuulevaikust ja punktisaak oli päris hea. Peale võistlust toimus tavapärane muljetamine. Laskurid kiitsid rada ja ütlesid, et see oli tavapärasest hoopis erinev. Ilmataat andis kõuekõmina saatel hoiatusi, sundides rajameistreid märkide värvimisega kiirustama, et olla järgmiseks võistluspäevaks valmis.

Teine võistluspäev kulges kuumas ja niiskes kliimas. Tuul laskureid suuresti ei kimbutanud. Märkide kauguse mõõtmise tegi miraaž kohati võimatuks ja nii mõnigi laskur sai tänu sellele tulemuskaardile väravas ümmarguse nulli. Teine võistluspäev sai läbi ja oli aeg kokkuvõtteid teha.

Nagu ikka, suuri üllatusi edetabeli esikolmikus nii vedrumeeste kui ka PCP laskurite osas ei olnud. PCP klassis kuulus esikoht 91 silmaga Romile, kes tabas esimesel päeval 45 ja teisel 46 märki. Üle pika aja tuli teise ja kolmanda koha välja selgitamiseks kasutada ümberlaskmist. Natuke pusimist Aivari ja Toomase vahel,ning teine koht kuulus Toomasele. Vedrumeeste esikoht läks harjumuspäraselt Andresele 37 ja 39 punkti ehk siis kokku 76 silma, teine koht kuulus Helile. Tubli töö tegi Rein, kes tuli kolmandaks.

Vahepeale jäävad Euroopa meistrivõistlused augusti algul Walesis, kuhu vahepeal kokku kuivanud Eesti esindus sõidab oma laskeoskust võrdlema ülejäänud Euroopa field-target laskuritega. Meistrivõistluste järgmine etapp toimub 17-18 augustil Pärnumaal. Neil, kellel polnud mahti Vellavere uut rada testida, avaneb uus võimalus septembris.

Pildivalik on siin!

Jaanuarikuu 131. päev. See talv ei taha kuidagi saada aru, et on ennast ammendanud ja kõiki inimesi ära tüüdanud. Viimane aeg oleks astuda tagasi. Kuidagi tuttav situatsioon igapäevaelust 😊 Igatahes on viimane päev enne 2024. aasta Eesti meistrivõistluste 1. etappi. Tibutab vihma, talvejope on seljas, head abilised on Lukul kohal. Kaks nädalat tagasi ärkas karu talveunest ning tegi kontrollkäigu Tacticali võistlusradadel. Märgikinnitused olid siis juba paigas ja hea, et me veel ei jõudnud panna isuäratavaid nugised, nahkhiiri ja metsiseid puude külge 😊

Märgid said üles nädal enne suurvõistlust. Viimaseks päevaks jäi Zero ehitamine ja märginööride vedamine ning teha veel sada pisiasja. Eakamad abilised, Toomas ja Rein, tegelesid jõukohaste asjadega, noh parkla oksakestest koristamine, Zero Range uute paberite klammerdamisega ja vestlustega vabalt valitud teemadel 😊 Lauri kihutas nooruslikult mööda raiesmikku, nöörijutt taga 😊 Tiimitöö sujus suurepäraselt ja enne virmaliste mängu olid asjad tehtud ning võis jääda ootama Tähtsat Päeva.

EMV 1. võistluspäeva hommik algas külmast kollase päikesetõusuga ja vinge põhjatuulega. Ilmaprognoos lund ei lubanud, küll aga tuule tugevnemist. Milline kaunis perspektiiv olemaks sellel aastal esimest korda püssiga metsas 😊 Positiivne oli muidugi see, et sääski ega parme praktiliselt ei olnud. Mitte ühtegi!
Tacticali inimesed saabusid 8:30 ja asusid meisterdama maitsvaid võileibu. Peakokk Marit juhendas, nugade ja leivaviilude arv oli paigas ning kohad köögilaua ääres täis. Ka Lauri leidis endale sobiva töö – ta juhendas peakokka kartulite koorimisel 😊
Tuule tugevnedes hakkasid võistluspaika saabuma laskurid. Silmnähtavalt segaduses, mida oli näha riietumisstiilist. Oleks nagu kevad ja ei ole ka. Mõnel lihtsalt laskmisjakk, teisel aga selle all kolm kampsunit, kolmandal jälle läkiläki peas. Ega omalgi polnud kerge valida kaasavõetud rõivakollektsioonist ilmaga kokkusobivaid esemeid 😊 Hoolimata kõigest olid relvakandjad rõõmsad, tuju hea ning näod naerul, sest ammu polnud saanud vanade sõpradega huvitavatel teemadel juttu ajada.

Võistlus algas täpselt kell 11. Laskurid liikusid peakohtuniku Jane poolt määratud radadele ja algas ca 3 tundi kestev võitlus päikese, tuule, temperatuuri, miraaži ja ennekõike iseendaga. Võistlejaid jäädvustas Eva Maria. Seekord oli eesmärgiks saada pildile emotsioone, sest püssipilte on aastatega parasjagu galeriisse kogunenud.

Samal ajal asusid tegutsema peakokk Marit ning otse Londonist kohale saabunud gurmeekokk Sebastian Ramsay 😊 Marit tegeles puu-, juur- ja luuviljadega ning nende kuumtöötlemisega. Sebi asus aga valmistama oma Šoti vanaema retsepti järgi rahvustoitu haggis’t. Peagi levisid võistluspaigas isuäratavad lõhnad.

Laskmisprotsess kulges tugeva, kuid õnneks puhangulise tuulega 😊 Ühel hetkel olid märginöörid ühele poole lookas ja teisel hetkel teisele poole. Miraaž oli optikast näha, aga juba ca 30 meetrilt oli pilt ühtlaselt virvendav. Õnneks lund ei sadanud 😊 Üldse tundus, et ilm läks millegipärast soojemaks, sest talvejopega hakkas palav. Päikese käes muidugi!

Võistluspäev lõppes ja karastunud laskurid asusid kinnitama keha. Ei teagi, kas Sebi ei lugenud haggis’e retsepti tähelepanelikult või oli vanaema midagi sassi ajanud, aga lõunasöögiks oli grillitud broileri kintsuliha ning ahjus küpsetatud juurviljad 😊 Magustoiduks Jane vanaema retsepti järgi tehtud plaadikook. See oli küll õige maitsega 😊

Külalised lahkusid, klubiliikmed asusid värvima radasid ning pingutama märginööre, et karu ikka metsas kõndima mahuks.

Teine võistluspäev oli esimese kauge sugulane. Päike oli samasugune, aga tuul oli kadunud ja temperatuur umbes 3 korda kõrgem, kui eelmise päeva hommikul. Tervelt 9°C 😊

Korralduslik protsess oli klubiliikmetele sama. 8:30 kohal, noad pihku ning võileibu meisterdama. Lisaks tuli ka sardellid käbistada ja eelmisel päeval valminud mulgipuder marmiiti soojenema panna.

Juba kolmas aasta on Tacticali klubi võistluse 2. päev emadepäev ning võistluspäev algas Karl Eriku korjatud nurmenukukimpude üleandmisega kohal viibivatele emadele. Seekord oli neid kolm – Heli, Jane ja Marit.

Riietumisstiil teisel võistluspäeval oli juba traditsioonilisem. Natuke vähem kampsuneid ja pisut õhemad mütsid. Mõne võistleja võis juba esmapilgul ära tunda 😊

Üha soojeneva ilmaga algas ka teine päev kell 11. Kuna elavjõus oli kadusid ning kolmese grupiga rajal keegi liituda eriti ei soovi, siis läks võistlustulle esmakordselt Karl Erik. Igaks juhuks kaasa võetud püss kulus nüüd marjaks ära. Kuna püssil oli peal sama optika nagu Ragnaril, siis noored asusid märke kukutama ka paaris.

Tuult oli vähem, kuid see olematu tuul oli salakaval. Lisaks ikka miraaž, mis kaugusemõõtmise võimalikult ebameeldivaks tegi. Siiski oli peale lasku ebameeldivaid vaikusehetki vähem kui esimesel päeval. Noh, kui sa mõõdad, sihid ja kõik on korras, aga tuul viib su kuuli kuskile Kose kanti 😊

Umbes kell kolm said metsas märgid otsa ja 1. etapp oligi tehtud. Enne lõpudineed siirdusid kõik laskurid metsa ning rajad said korjatud kokku 10 korda kiiremini, kui kulus nende ehitamisele. Suur tänu teile snaiperid!

Pühapäeva hommikul toimunud õnnelik õnnetus sai õhtuks täiesti positiivse lõppakordi. Favoriit Romi saabus Lukule motikaga. 250 kilo kaaluv tsikkel otsustas ennast metsateel külili keerata. Juhiga oli kõik korras, aga käiguvahetuse varras murdus. Hea, et laskmisega tegelevad erinevate professioonide esindajad. Hoolimata sellest, et olime keset metsa ja maakohas, leidus pisut metalli, tööriistu ja ennekõike oskusi. Viimast väärtust esindas Meister Virgo! Tunnike nokitsemist ja käiguvahetus toimis! Selleks, et favoriit ennast laskmisrajal liiga mugavalt ei tunneks olid tööriistade hulgas ka kuvalda ja haamer. Neid vastastikku tagudes saavutasime mootorratta remondiks sobiva helitausta 🙂

Peale väsitavat, kuid meeldivat päeva konsumeeriti enamus Mariti tehtud toidust. Magustoitu oodates valmisid diplomid ning salakohast sai toodud auhinnad.

Seekord said pjedestaalile vedrukatest Andres, Allan ja Indrek ning suruõhupüsse paugutavatest võistlejatest Romi, Virgo ja Ragnar. Parim ja ainuke juunior oli üllatuslikult Karl Erik 😊 Debüüt – 15 tabamust.

Ka meie suutsime olla moodsad ning leidsime võistlejate sealt mitte küll Tulnukas Kahe aga ikkagi Tulnuka. Lauri lasi esimest korda FT võistlust ja sai Uus Tulnuka diplomi 😊

Esimene etapp on lastud, kohtume teisel etapil Lubjaahjul!

P.S. Võimalik, et sundisime oma positiivsuse ja sõbraliku meelega siiski lõputu jaanuarikuu tagasi astuma, kahtlaselt soe ja kevadine on õues 😊

P.P.S. Emotsionaalsed pildid 🙂

Täpselt kuu möödas ja võistluste korraldamise kord Tallina klubi käes. Vabariigi sünnipäevani jäänud nädal ja hea võimlus näidata, et meie tublidel laskuritel vajadusel käsi ei värise. Püssid, padjad, laskurjoped autosse ja Peetri poole teele. Eelmisel korral oli väljas korralik talvekülm siis seekord oli tavapärane Eesti suusailm, parajalt sombune ja märg. Võistluspaiga ettevalmistamine ehk varustus autodest tiiru ja märkide ülespanemine läheb juba õite ladusalt. Võistlejate paaridesse panekul on meie talvist hooaega kimbutamas kotermann, ei õnnestu kuidagi saada võistluspaika paarisarvu osalejaid. Eelmisel korral jäi Virgo haigevoodisse, seekord ei saanud osaleda Raigo. Järgmiste võistlusteni on kuu, loodetavasti on selleks ajaks kõik korras ja tahaks loota, et keegi ei ole võistluspäevale eelneval reedel haigeks jäänud.

Võistlus ise kulges ladusalt, formaat ja tingimused on paika loksunud ja võib öelda, et on olemas toimiv rutiin. Tögatakse sõbralikult kaasvõistlejaid ja vajadusel remonditakse relva.

Võistluste parimad olid sel korral PCP kategoorias jälle Toomas kellele järgnes Ragnar ja tema järel Virgo. Vedrupüssides tuli seekord esikohal Indrek, kellele järgnesid Andres ja Heli. Peale diplomite jagamist arutlesime võistlejatega võimalusi leida alternatiiv diplomitele, mõned mõtted tekkisid ja vaatama mis sellest välja tuleb. Pärast võistluste lõppu oli võimalus soovijatel ka natuke „püssirohtu” põletada. Samal ajal kui meie võistlesime ja olime muust maailmast eraldatud, saavutasid neli Eesti naist laskesuusatamise maailmameistrivõistlustel ajaloolise tulemuse, tulles neljandaks. Ilmselgelt tuleb meil kahe võistluse vahepeal trenni teha. Järgmine kord saavad Peetris Field Target laskurid mõõtu võtta 16. märtsil kui võistluste korraldamise järg on jõudnud Saku klubi kätte. Peatse kohtumiseni !

Pildigalerii

Meil on vist õnnestunud luua uus siseruumides rakendatav laskmisformaat, mis kõige rohkem sarnaneb suvisele FT laskmisele metsas 🙂

Selle asja nimeks sai PPI 5|5|5 või lihtsalt 5|5|5. Ehk lahtiseletatult – viis lasku püsti, viis lasku põlvelt ja viis lasku istudes. Kõik peaaegu nagu eelnevatel aastatel, aga ei mingit paberiraiskamist 🙂 Sihtmärgid on 4 mm terasest ja kui tabad, siis ka märk kukub. Märgiidee on sarnane biathlonis kasutatavaga. Meie märkidel on tabamisalad Ø 25, 20 ja 10 mm. Püstiasendist tuleb lasta 25 meetri kaugusel olevat märki, millel avad Ø 25 mm, põlvelt 20 meetri kaugusel Ø 20 mm ning istudes tuleb 4,5 mm diabool lasta läbi Ø 10 mm tabamisalaga 15 meetri kaugusel asuvat märki. Väravasse minnakse paaridena ja punktide märkimine on sarnane FT võistlusega. 15 lasu sooritamiseks on PCP-ga aega 9 minutit ja SPR-ga 12 minutit. Kes laseb kiiremini, sellel on võimalus võrdse skoori korral saada parem koht.

Uus on ka sellel sisehooajal kohtumispaik. Oleme pikalt arutanud ja otsinud võimalusi, et kohtuda keset Eestit. Et kõigil oleks sama pikk tee võistlusele tulla. Leidsime sellise koha! Peetris, Karedal. Tiir on õige pikkusega ja ka teekond sinna on õige pikkusega 🙂 Tänud peremees Urmasele, et peale meiega oktoobris põgusalt kohtumist saime nüüd esimese 5|5|5 võistluse Peetris korraldada!

Laupäval startisid kõik võistlejad Eesti erinevatest kohtadest umbes kell 9. Kohtusime Peetri lumises parklas pisut enne ühtteist. Ühisel jõul laadisime Lauri bussist maha võistluse inventari. Seda oli päris palju 🙂 Erineva kõrgusega pukid, piduriketastest tehtud raskused, sisselaskmiseks vajalikud jurakad ja veel igasugu asju. Radade ülespanemine läks hoogsalt ja juba enne kahtteist olid esimesed võistlejad rajal. Puhkeruumis olid valmis pirukad ja kohv, aga kuna uut asja oli vaja uudistada, siis oli kogu kamp võistlejatega koos tiirus. Sisselaskmine tehtud, pandi kelladele 9 ja 12 minutit ning algaski 5|5|5 võistlus. Sõltumatult toimus paaride vahetus kahel rajal ja kui esimene voor sai läbi, kordus protsess uuesti teises voorus. Arutelu toimus tiirus, puhkeruumis ja õues, et mida teha järgmine kord paremini ja kuidas kellelegi selline laskmine meeldib. Tundus, et meeldis kõigile. Saame nüüd ka talvel kaugusi mõõta ja torni keerata, vähemalt ei ole kevadeks parallaksiratas 25. meetri peale kinni kiilunud 🙂

Püsisime enam-vähem graafikus ja mõni minut enne nelja alustasime diplomite jagamist. Paremusjärjestuses sai nii SPR, kui ka PCP klassis määravaks laskmise kiirus. Andresel ja Janel kogunes võrdselt 14 punkti. Andres laskis kiiremini ja SPR esikoht oligi käes. Sama situatsioon oli ka PCP klassis, kus võrdselt oli punkte Tõnisel ja Tiidul – 23. Tiit oli kiirem ja PCP võit vormistatud.

Terve päeva sadas katkematult lund ja õhtuks ei saanud enam aru, millise hange all kellegi auto asub 🙂 Samal ajal kui autod soojenesid, sai pakitud kasutusel olnud kola uuesti Lauri bussi ning peale autoklaaside sulamist algas teekond kodudesse. Selline oli esimene 5|5|5 võistlus Peetri tiirus. Järgmine kord kohtume samas kohas jaanuaris 2024.

Pildigalerii

Laupäeval, 7. oktoobril autasustati 2023. aasta Eesti parimaid Field Target õhupüssilaskureid Türi Kultuurimajas.

Pidulik hooaja lõpetamine algas täpselt keskpäeval ja alustas seda statistilise ülevaatega möödunud hooajast Alar Torim oma traditsioonilise paberist Exceliga 🙂 Üritus jätkus vanade võlgade klaarimisega ehk vahepealsetel võistlustel jagamata jäänud diplomid leidsid õiged omanikud.

Üritus muutus aina pidulikumaks ja algas 2022/2023 hooaja auhindade jagamine. Alustuseks said medalid kaela sisehooaja võitjad ning siis FT Eesti meistrivõistluste poodiumikohtadele tulnud laskurid.

Eestis toimus 2023 aasta jooksul viis Field Target meistrivõistluse etappi, mille jooksul oli võimalik koguda kuni 500 punkti ja meistritiitli väljaselgitamiseks läks arvesse 4 võistlust ehk maksimaalselt 400 punkti. Võisteldi kahes põhikategoorias: suruõhu- ja vedrupüssid võimsusega kuni 16,3 džauli. Võistlustest võtsid osa nii noored, vanad, naised, kui ka sõpruskohtumisel Leedu laskurid.

„Eesti meistri karikas on inspiratsiooniks, mille suunas pingutada ja intensiivne töö iseendaga kandis vilja“ rääkis Eesti meister Aivar Öövel.

Suruõhupüssi kategooria Eesti üldarvestuses võitis 326 punktiga Aivar Öövel Põltsamaa FT klubist. Teise koha võitis Ragnar Raudsepp Tactical Target .177 Klubist 320 punktiga ning kolmandaks tuli Martin Rebane Saku FT klubist 317 punktiga. 2023. aasta parima päevatulemuse PCP kategoorias lasi Ragnar Raudsepp – 49 punkti 50-st meistrivõistluste 3. etapil Lubjaahjul. Ragnaril on potentsiaali tulla järgmisel aastal Euroopa meistrivõistlustel juunioride poodiumile Wales’is 🙂

Vedrupüssi kategooria Eesti üldarvestuses võitis 279 punktiga Heli Jalakas Põltsamaa FT Klubist. Teiseks tuli René Rebane Saku FT klubist 275 punktiga ning kolmandaks Ott Roosaar Tactical Target .177 Klubist 213 punktiga. Vedrupüssi kategooria parimaks päevatulemuseks lasti 42 tabamust 50-st meistrivõistluste 2. etapil.

ENFTA meistrivõistluste tulemused: https://registreeri.airguns.ee/?lang=et&y=2023&results=

Piduliku osa lõppedes ootas laskureid kaetud kohvilaud.

Päeva teises pooles toimus ENFTA aastakoosolek, kus räägiti möödunud aastast ja valiti organisatsioonile uus juhatus. Presidendina viib laskesporti edasi Indrek Kanep.

Hooaja lõpetamisel tegid pilte Eva Maria ja Urmas.