PPI48 Pärnu

2021/2022 hooaja esimene PPI võistlus sai peetud traditsiooniliselt Pärnus.

Oma pitseri vajutas võistlusele Covid viirus, mistõttu viisime võistluse läbi hübriidvõistlusena -14 osalejat reaalvõistlusel Pärnus ja 11 osales virtuaalselt. Võistluse tegi eriliseks esmakordne uut tüüpi sihtmärkide kasutamine, mis andestavad ka ripsekad ning seda oli ka kõigi tulemustest näha.

Virgo pani kõigile märgi maha – 24+24=48 punktiga. Pärnus diplomeid ei jagatud, sest virtuaalvõistlus kestab veel nädala, aga väljastamata need ei jää. Tühjade kätega siiski keegi Pärnust koju ei läinud. Loositi välja kõigi Pärnus füüsiliselt osalenute vahel kolm auhinda, mis iseloomustavad otseselt Pärnu lasketiiru olusid – kõike külmem sisetiir Eestis. Peaauhind – 3 liitrit lund … ehk siis 3 liitrit istumiskotigraanuleid sai Anne-Gret. Lohutusauhind oli üks suur lumehelves … Tegelikult lumehelbe kujuline multitööriist püsside reguleerimiseks. Need läksid Indrekule ja Martinile. Kuna teised osalejad olid nõks kurvad, et loosiõnn neile ei naeratanud siis Pärnu FTK jagas igaühele defitsiitse pastikust moonakarbi! Värvilised karbid peos, muutusid näod jälle rõõmsaks 🙂 Pakkusime teele asujatele pirukaid, kohvi ja teed ning need, kes ei kartnud kõvemat pauku, läksid tagsi tiiru oma oskusi testima 9 mm püstolist laskmises.

Tänan kõiki 25 osalejat ja püsigem ikka terved.

Alar Torim

Pärnu FTK juhatuse liige

Reaalse ja virtuaalse võistluse pilte näeb siit.

Sügisvõistlus ja 2021 hooaja lõpetamine

Eesti field-targeti 2021 aasta välihooaeg võeti kokku Põltsamaal Lubjaahju võistlusraja päevasel sõpruskohtumisel.

Ilm oli imeilusalt sügisene, pakkudes värvikirevaid elamusi sihtmärgi taustal. Kuigi võistlusrada oli laskuritele tuttav, pakkus võistlejatele väljakutset sügisene tuul, millega tuli rinda pista nii avaral põlluserval kui ka metsas. Lisaväljakutseks laskuritele oli võimalus vahetada võistlusklassi või relva, et end hoopis uues situatsioonis proovile panna. Päeva muutis põnevaks ka kaks lisalaskerada, kus laskuritel oli ülesanne kahest erinevast võistluspüssist lasta 35 ja 40 m kaugusel olevaid sihtmärke. Tehaseseades relva ja silmale harjumatu optikaga märgi tabamine ei olnud kerge ning pakkus üllatusi ja elamusi.

Peale toredat võistluspäeva järgnes veelgi toredam pidulik hooaja kokkuvõtmine ja medalite-karikate jagamine.

Talvine sisehooaeg PPI48 oli eriolukorrast tulenevalt eriline. Reaalseid kohtumisi oli 2020 aasta sügisel vaid kaks. Ülejäänud etapid pidasid klubid omakeskis ja võistluslehed liikusid läbi veebiavaruste kohtunikuni. Oli teistmoodi, kuid süsteem toimis ning kevadeks olid võitjad olemas. SPR klass: I koht – Eva Maria Tõnurist (TT.177K), II koht – Tiit Tõnurist (TT.177K) ja III koht – René Rebane (Saku FTK). PCP klass: I koht – Martin Rebane (Saku FTK), II koht – Tõnis Tammisaar (TT.177K) ja III koht – Aivar Öövel (Saku FTK).

PPI48 SPR klassi medalistid
PPI48 PCP klassi medalistid

FT Eesti meistrivõistlused toimusid külmas, kuumas, vihmas ja udus 🙂 Selline on meie suvi. Vaprad võistlejad ja võistluste korraldajad said kõigega kenasti hakkama. Selle hooaja lõppedes jagati medalid selliselt: SPR klassi I koht ja Eesti meistritiitel – Andres Mikfelt (Tartu FTK), II koht – Heli Jalakas (Saku FTK) ja III koht – Eva Maria Tõnurist (TT.177K). PCP klassi I koht ja Eesti meistritiitel – Martin Rebane (Saku FTK), II koht – Tõnis Tammisaar (TT.177K) ja III koht Aron Jalakas (Saku FTK).

FT Eesti MV SPR klassi medalistid
FT Eesti MV PCP klassi medalistid

Kogu pildigalerii SIIN

Põnev ja keeruline hooaeg on läbi. Juba ootame uut 🙂

EMV 5. etapp Raplas

Viies ja viimane meistrivõistluste etapp oli Tallinna FT klubi korraldada.

Tundub, et september on võistluste jaoks parim aeg. Võistlusradade ehitamiseks täpselt paras temperatuur, pole sääski ega parme ega muid mutukaid, isegi vihma ei sadanud.

Nautisime kogu südamest võistlusraja ehitamist ja veidi krutskiga märkide ülespanekut. Korraldaja enda vaieldamatud lemmikud olid muidugi rajad 23 ja 24, mis said sätitud mõnusalt pimedasse kärbseseeni täis võlumetsa 🙂 Noh, ja rajad 1–5 sobitasime kenasti tuultekeerisesse 🙂 Nendel radadel, kus vigurdamise võimalus puudus, vedasime märgid väravast võimalikult kaugele …

11. septembri hommikul oli võistluspaik täidetud paksu uduga – lõika või noaga. Tasapisi hakkasid laskurid kogunema ja udu hajuma. Seekord said võistlejad loosiga paaridesse pandud. Kõlas vile „Tuli vaba!” ning püssid hakkasid paukuma ja päike tuli välja. Imeline!

Päeva lõpus oli kõigil ainult üks küsimus: „Kas ilmataat laseb võistlusel homme jätkuda …?”

12. septembri hommik, kell oli 5:42 kui müristamise peale silmad avasin, meeletu paduvihm. Kas tõesti tuleb võtta vastu raske otsus ja teine võistluspäev ära jätta? Hommikusöögi ajal tibutas veel kergelt, äkki ikka kuidagi teeme ära …

Võistlejad saabusid ja ilm selgines. Kuigi teisel päeval olid osavõtjate read erinevatel põhjustel veidi hõredamad ja ilm sombune, läksid laskurid siiski rõõmsalt radadele.

Hurraa, hurraa, hurraaaaa!

Kui tulemused said kokku sehkendatud, selgus, et Romi ja Martini skoor on sama! Ümberlaskmine!

Martin jäi peale ja võitis PCP kategoorias esimese koha, teine seega Romi ja kolmandaks rebis Tiit. Vedrude esimene oli kindlalt Andres, teisel kohal Rein ja Allan tema kannul.

Pärast diplomite üleandmise tseremooniat ootas laskureid väike üllatus. Tallinna klubi pani välja ergutusauhinna, loosi tahtel läks see noorimale osavõtjale Ragnarile.

Pühapäeva õhtu, kell 17:02 olid rajad maas ja auto peale pakitud. Kuradi hea tunne! 🙂

EMV 4. etapp ja öölaskmine Vellaveres

EMV 4. etapp toimus nagu traditsiooniks on saanud Vellaveres, Tartumaal 7.-8. augustil. Kui eelmise etapi korraldajad võitlesid parmude ja põrgukuumusega, siis Tartu FT klubi rajaehitajatele loopis kaikaid kodarasse vihmataat, teisipäevaks olime sõlminud pooli rahuldava kompromissi ehk hakkas kehtima ajutine vaherahu ja saime rajaehitusega pihta hakata. Ilmaprognoos oli juba pikemat aega võistluste toimumise ajaks mitte just kõige roosilisem ja ehitamisel sai võetud joon, et las vihmataat nöögib võistlejaid, mitte korraldajad. Teisisõnu redelit me seekord ei kasutanud ja rajale sai ainult üks 50 ja 49 meetri märk, samuti olid sundasendid tublisti lähematel distantsidel kui Tartumaal kombeks 🙂 Teisipäeva õhtuks oli meil 17 väravat püstitatud ja see on meie jaoks uus rekord, sest kui ka on olnud rajaehitusel abimehi, pole nii hästi esimene päev läinud. Edasine võistluste ettevalmistus kulges juba tavapärases rütmis. Siinkohal tänaks taaskord Ormest ja tema peret, kes on juba 10 aastat andnud Tartu FT klubile ja ENFTA’le võimaluse korraldada MV ja rahvusvahelisi suurvõistlusi oma kodumetsas.

Head mitmed aastad on TFTK korraldanud Nightshoot võistlust andes FT laskuritele võimaluse “kobada pimeduses” ja ühtlasi ühe teismoodi võistulaskmisega omandada kogemusi suurvõistlusteks, sest kõik pole alati nii, nagu päevavalguses paistab. Päeval võistlusrajal võib sihtmärkmärk paikneda hämaras puu või põõsa varjus ja laskurile võib päike paista seljatagant optikasse või hoopis märgi tagant silma. Mida rohkem on laskuril erinevaid kogemusi, kuidas optika võib erinevates valgusoludes käituda, seda paremini on ta valmis ootamatusteks mida võistluste käigus võib ette tulla. Nightshoot annab võimaluse oma optika tegelikku valgusjõudu ja mõõtmistäpsust proovile panna kehvemates valgusoludes koos tehisvalgusega. Võistlusrada sai üles ja Nightshooti 10 väravat jäid ootama õhtuhämarust ja võistlejaid. Reede õhtul olid kohal kõik 12 registreerunut võistlejat, et testida oma optikat ja otsida pimedas võistlusmärke, rajakella ja pliiatsit. Plaanis oli seekord alustada tavapärase kella kümne asemel kell üheksa aga tundus natuke liiga valge ja avavile kõlas kell 9:20. Seekord proovisime kuidas õnnestub kauguse määramine alustades võistlust hämarates oludes ja lõpetades juba täitsa pimedas. Loodetavasti said laskurid mõne kogemuse ja nipi võrra jälle rikkamaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et võistlus kulges ladusalt ja ilmataat pidas vaherahu tingimustest kinni. Parimaks PCP laskuriks osutus seekord Virgo 15 punktiga ja parim Springer oli Eva Maria 14 punktiga.

Nagu ilmaprognoos lubas algas laupäevane võistluspäev vihmaselt. Võistlusrada kontrollides selgus, et metsaloomad olid korraldanud suuremat sorti segaduse ja kulus üksjagu aega, et kõik korda teha, sellest tulenevalt jäid nii mõnedki plaanitud muudatused tegemata aga kõik sai ilusti korda ja võistlus võis alata. Õnneks ei möödunud päev laussajus, võiks lausa öelda, et täitsa normaalne Eesti ilm oli. Võistlejaid soosis suhteliselt tuulevaikne rada, kuigi oli ka laskuri vaatenurgast ootamatuid üllatusi aga eks Vellavere rajad olegi olnud läbi aegade sellised salakavalad. Esimese päeva maagiline number oli 39, sest lausa kolmel laskuril õnnestus tulemuskaardile see number kirjutada. Päeva parima tulemuse kordamiseks oleks neil tulnud kuut märki veel tabada. Kui ümberlaskmist iga võistluspäeva lõpus korraldada, oleks tulnud huvitav õhtupoolik 🙂 Pühapäev oli juba palju päikselisem aga Vellavere võistlusraja kohta tavapärasest tublisti tuulevaiksem kuigi võrreldes laupäevaga keerutas tuul rohkem nii lagedal kui metsas. Tulemustele see suurt mõju ei avaldanud, kalamees Romi 89 punktiga kindlustas esikoha ja see peaks olema ka antud raja uus punktirekord MV sarjas. Hea meel on nentida, et just noorte laskurite laskeoskus ja tase on tublisti tõusnud, mis sunnib ka venemaid laskureid rohkem pingutama. Teisalt tähendab see seda, et järgmisel aastal Tartu klubi enam rajaehitusel hinnaalandust ei tee.

Lõpetuseks, nagu alul sai mainitud, et kümme aastat tagasi toimusid esimesed võistlused Vellaveres, olid selle aasta diplomid natuke teisest puust. Jäädes seeläbi parimatele meenutama MV 4. etappi ja seda ajalist verstaposti. Vellaveres kohtume jälle kui aastanumbriks on 2022.

EMV 3. etapp Lukul

Eesti meistrivõistluste kolmanda etapi ettevalmistused algasid juba juuli esimesel nädalavahetusel. Tegelikult muidugi veel varem, sest hetkel on ehitusmaterjali hankimine pisut komplitseeritud. Õnneks töötavad Tabasalu Puidukojas mõistlikud mehed ja värava- ning märgipostide materjal sai territooriumilt kokkuotsitud 🙂 Paljudel meie klubi liikmetel oli juuli alguses töine nädalavahetus. Värvimine, teipimine, saagimine ja muruniitmine. Madistasime kaks päeva palavas padrikus, punamustvalged väravapostid said paika ning FT rajad omandasid äratuntava ilme. Võitlus igatsorti lendavate vereimejatega lisas ettevalmistusele omajagu pinget 🙂 Sellel hetkel veel ei teadnud, et nädala pärast on kohal veel suuremad ja vihasemad tegelased.

Loomulikult hakkas terve juuni kuiv ja päikeseline ilm enne võistlust iseloomu näitama. Siiski oli lootust kaks võistluspäeva kuiva nahaga teha. Reedeks lubas prognoos pisut vihma, kuid ei midagi erilist 🙂 Selge see, et sellist juttu ei maksa liiga tõsiselt võtta. Hommikuses kastemärjas metsas puudele märgikinnitusi pannes said riided esimest korda märjaks. Päev veeres ja temperatuur muudkui tõusis. Hilisema ärkamisega suuremad parmud jõudsid ka lõpuks kohale 🙂 Metsavilus oli veel siiski normaalne, kuid ees ootas meid soine padrik, kuhu oli vaja enamus sihtmärke paigaldada. Aastaga on raiesmik kattunud võsaga, see tähendas seda, et lisaks märkidele tuli ka ca neljameetrist redelit kaasa vedada. Soine pinnas auras, õhk ei liikunud ja oli parmudest paks.

Vahepeal kuivanud riided olid uuesti märjad. Mereväelane Taavi ja Karl Erik rajasid sekstandi ning teiste täppisriistade abiga Zero Range väljakut. Ka seal oli palav. Tunnid möödusid ja rajad valmisid. Samal ajal, kui meie panime märke üles, korjas Jane magustoitude jaoks metsmaasikaid. Suvetaevasse hakkas kogunema igavaid pilvi 🙂 Viimastele radadele märkide panemisel hakkas sadama. Mitte natukene, vaid terve päeva vihmakogus tuli alla umbes paarikümne minutiga. Mitte ühtegi kuiva kohta enam polnud, kuid veel kolm rada ootasid lõpetamist. Neist kõige keerulisemale oli vaja tõmmata redel nii pikaks kui sai ja siis mööda seda koos märgiga krabinal kuuse otsa jõuda. Oli hirmus ja ohtlik, kuid see märk sinna sai 🙂

Esimese võistluspäeva hommikul oli soe, noh mitte lihtsalt soe, aga suisa palav. Võistlejad saabusid, laud oli kaetud ning külmad ja kuumad joogid valmis. Terve pika kuu üksteisega mittekohtunud laskurid said jälle suhelda 🙂 Peapiltnik Silja jäädvustas kõik rõõmsad taaskohtumised täpselt üles.

Võistlus algas. Laskurid lasid sihtmärke ning võitlesid palavuse ja putukatega. Päike paistis, temperatuur tõusis, optikad tegid trikke, kuid võistlus sujus. Keset sellist idülli kõlas kohtuniku vile – „Tuli seis!”. Selgus, et üks kukk oli kinni kiilunud 🙂 Kohtunik Toomas eemaldas oksa ning võistlus jätkus. Saabus esimese võistluspäeva lõpp. Laskureid ootas ees seljanka ning üllatusmagustoit metsmaasikatega.

Teine võistluspäev oli pisut külm. No kui võrrelda 34°C ja 25°C siis oli ju külm 🙂 Lasta oli meeldivam, sest puhus ka kerge tuul, mis metsas oli salakaval ja lagedal keeruline. Teisel võistluspäeval oli meil kohtunik Ott Eesti mereväest. Vile kasutamine oli tal selge ja kui see metsas kõlas, lõpetasid linnud laulmise ja parmud kukkusid surnult maha 🙂 No vähemalt mingil põhjusel oli pühapäeval neid tüütuid putukaid vähem.

Võistluspäeva lõpuks ootas laskureid ees peakokk Lauri grillitud liha koos värske kartuli ja hapukoorekastmega.

Autasustamisel tegime natuke nalja ka, aga millist täpselt, seda saate vaadata fotodelt. Peale ametliku osa lõppu söödi magustoitu ning siis toimus kiire lõppvaatus, mille käigus said võistlusrajad maha kümme korda kiiremini, kui oli kulunud nende ülespanekuks. Suur tänu kõigile võistlejatele ning kohtume juba järgmisel võistlusel!

EMV 2. etapp Lubjaahjul

EMV 2. etapp Lubjaahjul toimus 5-6 juunil.

Ilmataat õnnistas 25°C palavate ilmadega, mis oli kui väike sissejuhatus järgmise, 2022 aasta Itaalia MM-iks, kus augustikuu alguses lõõskab samasugune päike ja palavus, millega eestlane tavapäraselt pole harjunud. Võistlejaid oli kokku 18 ja tänu taimetark Mercedes Merimaale, said laskurid ka pärast palavaid võistluspäevi jahutavate salatitega kostitatud. Padrikus pesitsevad pisinärilised olid teavituse kätte saanud ja metsas olevad märginöörid jäid terveks. Laupäeval saabusid üllatuskülalised – ERR Aktuaalse Kaamera reporterid.

ERR reporter Heleri All intervjuud tegemas

Õhtu saabudes vahetati püssid nutiseadmete vastu ja oodati põnevusega Aktuaalset Kaamerat. Maailma ja Eesti uudised ning ilmateade said läbi ja siis algasid põnevad minutid. Nimelt sellised:

©ERR

Vaatamata teise päeva tasavägistele ja headele tulemustele, ei õnnestunud seekord laskureid ümberlaskmisele meelitada.  Põnevust pakkus raja esimene märk, mis oli seekord paigutatud vana talumaja teise korruse tugitala külge, nii et väljaspoolt vaadatuna oli 1 x 1 m aken kogu tabamisala, kust tuli üles leida võistlusmärk. Tuult jagus teiseks päevaks ning kuumusest tekkinud miraaž põllul pakkus omajagu väljakutset märkide tabamiseks. Tundub, et laskurid jäid rahule ja see teeb korraldajale rõõmu, kuid alati hoiame silmad lahti, et otsida uusi väljakutseid. Anname teatepulga edasi järgmisele korraldajale 🙂 

Kogu pere liikumispäev Jõulumäel

30. mail toimus Jõulumäe Tervisespordikeskuses traditsiooniline „Kogu pere liikumispäev 2021”. Algselt mai algusesse planeeritud üritus lükkus piirangute tõttu kuu lõppu. Oli lootus, et ilm on siis soojem ja suvisem 🙂

Meie olime kohal tund enne algust. Tegelikult oli vist Alar juba varavalges platsis ja tagus poste männimetsa ning pani märke puude külge. Ühisel jõul sai ENFTA laskmisala kiiresti valmis. Kuna olime Jõulumäe metsas kõige kaugemas asustatud punktis, siis oli hinges väike kahtlus, kas ikka inimesed nii kaugele jaksavad tulla. Liikumispäev algas kell 11. Umbes viis minutit hiljem oli kohal esimene huviline koos isaga või vastupidi 🙂  Sellest hetkest alates moodustusid uudistajatest järjekorrad iga juhendaja ümber. Neid muudkui tuli. Inimesi igas vanuses, koolieelikutest kuni soliidses eas laskmishuvilisteni. Päike paistis, püssid paukusid ja märgid kukkusid. Ainult külm tuul segas kevadpäeva nautimist. Mõned inimesed tulid tagasi teist ja kolmandat korda. Täpselt polnud võimalik inimeste arvu kindlaks teha, aga umbes viiskümmend külastajat meie platsil püssi palge pani.

Lisaks esmasele laskmiskogemusele sai iga huviline ka koju kaasa Field Targeti laskmist ja ENFTA tegevust tutvustava infolehe.

Loodetavasti näeme kedagi neist tulevikus ka meie võistlustel.

1. etapp FT Eesti meistrivõistlused 2021

Kevad. Kuri viirus kipub meie tegemisi segama, kuid meie alal saab kenasti järgida 2+2 reeglit. Esimene Eesti meistrivõistluste etapp toimub. Toimub uues võistluspaigas, natuke enne Lätimaad, Metstarel. Kevad on olnud erakordselt külm ja samasugune pooltalvine ilm ootab meid ka Karksi-Nuias. Esimese võistluspäeva hommikul on temperatuur 5°C ning päeva edenedes tuleb paar soojakraadi juurde. Puhub karge ja mõõdukas tuul. Päeva kõige keerulisemaks katsumuseks osutub miraaž. Paari tunniga hakkab vahelduva eduga paistev päike trikke tegema. Maapind soojeneb ja tekib miraaž. Tavaliselt on miraažist kasu, sest läbi optika on näha kuidas õhk liigub ja kuhu see õhuvool võib kuuli kanda. Seekord soojeneb õhk sellise kiirusega, et märkide kauguse mõõtmine muutub võimatuks. Peab leidma selle hetke, kui pilt optikas on kõige vähem hägune 🙂

Teine võistluspäev on natukene soojem. Tuult on vähem ning üldse on olemine meeldivam. 25 rada saab läbitud kella kolmeks. Siis parimatele diplomid, märkide koristamine ja tagasiteele kodu poole.

FT kalender 2021

Sellel aastal on võistluste meelespidamine eriti lihtne. ENFTA seinakalender on valmis ning parajalt suur, et tähtsaid päevi piisavalt vara märgata 🙂 Kalendri valmimisel aitas meid Koolibri kirjastus. Aitäh!

Eesti meistrivõistlused 2020

Selle aasta metsavõistluste hooaeg algas eriolukorras. Üritused ja muud rahvakogunemised olid keelatud. Ka EMV 1. etapp jäi seetõttu ära ning alustasime võistlemist alles juunis.

Esimene kohtumine toimus Võisikul, Lubjaahjul, korraldajaks Saku FT klubi. Kuna vahepealsetel karantiinikuudel trenne ei toimunud ja päevad möödusid kodukontori ja ekooliga, olime kõik pisut liimist lahti.

Järgmine võistlus oli TT.177 klubi korraldada. Võistlupaika sai 12 tunniga üles 50 märki. Kuna maapinda kattis metsameeste mahajäetud oksarisu, pidime märginöörid kinnitama ca 100 aasaga kändude ja võsa külge. Rada sai huvitav ja päris keeruline. Juuli peaks olema ju ikka suvekuu. Kahepäevasel etapil meenutas ilm pigem sügist. Natuke päikest, natuke vihma ja palju tuult. Prognoositud laussadu siiski ei tulnud ning see oli positiivne!

Tartu FT klubi korraldatud öölaskmine ja 4. etapp toimus Vellaveres. Suvi oli ka lõpuks käes ja eelmistel kuudel kasutamata jäänud soojakraadid olid kõik korraga Elva kanti suunatud 🙂

5. etapp toimus Võisikul, Lubjaahjul taas Saku FT klubi eestvedamisel. Kaks päeva tuult ja ikka vihma ka. Sellistest pisiasjadest ei lasknud kogenud võistlejad ennast segada.

Tallinna FT klubile jäi teha viimane, otsustav 6. etapp Hagudis. Ilm septembri lõpus oli suvine. Päike säras, salakaval tuuleke hiilis puude vahel.

Hooaja lõpetamisel jagati medaleid, diplomeid ja karikaid nii talviste PPI48 võistluste kui ka FT Eesti meistrivõistluste tulemuste eest. PCP karika viis koju Virgo Lepik ja SPR karikas on Andres Mikfelt’i kindlates kätes.