EMV 4. etapp Raplas

4. etapp toimus 23. ja 24. juulil Raplas. Ettevalmistused algasid loomulikult varem 🙂

11. juuli õhtu – autole said pakitud märgid, postid, muu raja ehitamiseks vajalik kraam, staabi varustus ja supipott. Libistasin veel korra nimekirjast pilguga üle – tundus, et kõik oluline on koormas.

Juba järgmise päeva õhtuks oli rada valmis, siin-seal vaja veidi trimmerdada, aga seda teeb päev enne võistlust.

22. juuli varahommik – poolärkvel, padja vormitud soenguga, susse lohistades tüürisin kohvimasina poole, kui mu tee lõikas ära rõõmust särav penskar: „Niiet meil tuleb vedru etapp…“

Olin paugust ärkvel, kuidas see on võimalik?!?, olin PCP poiste õhu unustanud….

Kesksuvele kohaselt oli võistluse ilm mõnusalt soe ja kergelt tuuline ning ka mõni värskendav vihmasabin mahtus kahe päeva sisse.

Võistluspäevad sujusid tõrgeteta ja meeleolu oli hea, punkte kogunes palju. Teisel päeval tegi Tõnis märkimist vääriva tulemuse 47 punkti. Kahe päeva summa 91 ehk 91% võimalikust.

Varasemalt on eestlastest vaid Romi teinud 47 punktiseid päevi. 2010 aastal HP kategoorias 47 + 47 ehk 94% võimalikust ja 2017 aastal PCP kategoorias 44 + 47 nagu nüüd Tõniski tegi. Aga parimat Eesti meistrivõistluste tulemust hoiab enda käes meie Leedu sõber Marijus Vaičius, kes aastal 2011 tegi tulemuseks 44 + 48 ehk 92% võimalikust.

Näeme augusti lõpus Tartus ja loodame, et seal lastakse Marijuse tulemus eestlaste pool üle 🙂

EMV 3. etapp Levi külas

Eesti meistrivõistluste 3. etapp oli Pärnu FT klubile ajalooline. Esimest korda korraldas klubi võistluse Tori vallas kuhu klubi on ka nüüd registreeritud.

Oma maadele võistlema lubas meid lahkesti Tanikoha peremees Toomas Levi külast. Esialgu tundus, et rada tuleb liiga lihtne ning keegi laskuritest laseb ära need maagilised 50 punkti. Suureks väljakutseks oli ka 25 värava paigutamine suurepäraselt hooldatud krundile. Ega siis igasse roosipõõsasse ei saa ju varese siluetti paigaldada 🙂 Tegemist jagus mitmeks päevaks ning vaatamata kõrbekuumusele said rajad valmis. Võistlejatel jagus kiidusõnu valminud raja kohta ning tundus, et see polnud pelgalt viisakusest lausutud.

Võistluse esimesel päeval oli varjus 30°C, teine päev oli tublisti jahedam ja termomeeter näitas varjus ainult 27°C 🙂 Rahvas kogunes, päike lõõskas ja võistlus algas. Kerge ei olnud, sest megavägasoe ilm mõjutas nii laskureid, kui ka tehnilisi vahendeid – relvad tegid trikke ja optikad näitasid märkidele päris huvitavaid kaugusi. Võistluspäeva lõpetasid kõik laskurid, keegi kuumarabandust ei saanud. Kosutuseks oli kuum seljanka, teada ju on, et ka kõrbes juuakse vahetpidamata tulist teed, et ikka palavusele vastu pidada.

Teisel võistluspäeval olid taevas mõned pilved, päike kogu aeg ei kõrvetanud ja loomulikult puhus paras briis. Tulemused olid tasavägised ja enne diplomite vormistamist tuli PCP ja SPR klassis viia läbi ümberlaskmised II ja III koha selgitamiseks. Esikolmikud said diplomeeritud ja kõigi võistlejate vahel loositi veel lisaks välja kaks anemomeetrit. Piduliku lõputseremoonia lõpetas rabarberikook.

Tänud Tanikoha peremehele Toomasele, võistlusraja ehituses osalenud laskmishuvilisele Svenile ja Taavile TTK .177 Klubist. Seekord jäädvustasid meie võistlust kaks fotomeistrit – Jane ja Urmas, respekt! Muidugi tänu ka naabertalu vanaemale Tiinale, kes hoidis kahel palaval päeval oma lapselapsi ujumiskohast eemal ning tagas meile turvalised laskesektorid. Pisipõnnid said meilt kompensatsiooniks hunniku jäätist 🙂