27.06.2022 esitas WFTFi president Sergio Paulo Rita üleskutse kõikidele Euroopa FT Föderatsiooni esindajatele, et leida sobiv kandidaat, kes on valmis EFTFi juhtimise üle võtma. Ise pakkus Sergio omalt poolt kandidaadina välja Ave Jalaka, kes tunneb sporti ja on viimastel aastatel korraldajaid erinevates küsimustes palju aidanud.
Määratud tähtajaks, 15. juuliks, ei laekunud ühtki teist kandidaati, pigem toetasid mitmed suuremate ja väiksemate riikide esindajad Ave kandidatuuri, mis päädis 11.08.2022 otsusega valida Ave Jalakas EFTFi presidendiks järgmiseks kolmeks aastaks kuni aastani 2025.
Edu ja tulemuslikku toimatamist Avele FT Föderatsiooni eestvedamisel.
https://enfta.ee/wp-content/uploads/2022/08/EFTF_logo.jpg6761940Jane Tõnuristhttps://enfta.ee/wp-content/uploads/2018/02/enfta-logo-120.svgJane Tõnurist2022-08-16 20:29:232022-08-16 20:36:39EFTF valis uue presidendi
4. etapp toimus 23. ja 24. juulil Raplas. Ettevalmistused algasid loomulikult varem 🙂
11. juuli õhtu – autole said pakitud märgid, postid, muu raja ehitamiseks vajalik kraam, staabi varustus ja supipott. Libistasin veel korra nimekirjast pilguga üle – tundus, et kõik oluline on koormas.
Juba järgmise päeva õhtuks oli rada valmis, siin-seal vaja veidi trimmerdada, aga seda teeb päev enne võistlust.
22. juuli varahommik – poolärkvel, padja vormitud soenguga, susse lohistades tüürisin kohvimasina poole, kui mu tee lõikas ära rõõmust särav penskar: „Niiet meil tuleb vedru etapp…“
Olin paugust ärkvel, kuidas see on võimalik?!?, olin PCP poiste õhu unustanud….
Kesksuvele kohaselt oli võistluse ilm mõnusalt soe ja kergelt tuuline ning ka mõni värskendav vihmasabin mahtus kahe päeva sisse.
Võistluspäevad sujusid tõrgeteta ja meeleolu oli hea, punkte kogunes palju. Teisel päeval tegi Tõnis märkimist vääriva tulemuse 47 punkti. Kahe päeva summa 91 ehk 91% võimalikust.
Varasemalt on eestlastest vaid Romi teinud 47 punktiseid päevi. 2010 aastal HP kategoorias 47 + 47 ehk 94% võimalikust ja 2017 aastal PCP kategoorias 44 + 47 nagu nüüd Tõniski tegi. Aga parimat Eesti meistrivõistluste tulemust hoiab enda käes meie Leedu sõber Marijus Vaičius, kes aastal 2011 tegi tulemuseks 44 + 48 ehk 92% võimalikust.
Näeme augusti lõpus Tartus ja loodame, et seal lastakse Marijuse tulemus eestlaste pool üle 🙂
Eesti meistrivõistluste 3. etapp oli Pärnu FT klubile ajalooline. Esimest korda korraldas klubi võistluse Tori vallas kuhu klubi on ka nüüd registreeritud.
Oma maadele võistlema lubas meid lahkesti Tanikoha peremees Toomas Levi külast. Esialgu tundus, et rada tuleb liiga lihtne ning keegi laskuritest laseb ära need maagilised 50 punkti. Suureks väljakutseks oli ka 25 värava paigutamine suurepäraselt hooldatud krundile. Ega siis igasse roosipõõsasse ei saa ju varese siluetti paigaldada 🙂 Tegemist jagus mitmeks päevaks ning vaatamata kõrbekuumusele said rajad valmis. Võistlejatel jagus kiidusõnu valminud raja kohta ning tundus, et see polnud pelgalt viisakusest lausutud.
Võistluse esimesel päeval oli varjus 30°C, teine päev oli tublisti jahedam ja termomeeter näitas varjus ainult 27°C 🙂 Rahvas kogunes, päike lõõskas ja võistlus algas. Kerge ei olnud, sest megavägasoe ilm mõjutas nii laskureid, kui ka tehnilisi vahendeid – relvad tegid trikke ja optikad näitasid märkidele päris huvitavaid kaugusi. Võistluspäeva lõpetasid kõik laskurid, keegi kuumarabandust ei saanud. Kosutuseks oli kuum seljanka, teada ju on, et ka kõrbes juuakse vahetpidamata tulist teed, et ikka palavusele vastu pidada.
Teisel võistluspäeval olid taevas mõned pilved, päike kogu aeg ei kõrvetanud ja loomulikult puhus paras briis. Tulemused olid tasavägised ja enne diplomite vormistamist tuli PCP ja SPR klassis viia läbi ümberlaskmised II ja III koha selgitamiseks. Esikolmikud said diplomeeritud ja kõigi võistlejate vahel loositi veel lisaks välja kaks anemomeetrit. Piduliku lõputseremoonia lõpetas rabarberikook.
Tänud Tanikoha peremehele Toomasele, võistlusraja ehituses osalenud laskmishuvilisele Svenile ja Taavile TTK .177 Klubist. Seekord jäädvustasid meie võistlust kaks fotomeistrit – Jane ja Urmas, respekt! Muidugi tänu ka naabertalu vanaemale Tiinale, kes hoidis kahel palaval päeval oma lapselapsi ujumiskohast eemal ning tagas meile turvalised laskesektorid. Pisipõnnid said meilt kompensatsiooniks hunniku jäätist 🙂
https://enfta.ee/wp-content/uploads/2022/07/EMV3_001.jpg11811772Jane Tõnuristhttps://enfta.ee/wp-content/uploads/2018/02/enfta-logo-120.svgJane Tõnurist2022-07-05 22:28:302022-07-05 23:10:32EMV 3. etapp Levi külas
2022. aasta Eesti Field Target suvine laskmine välitingimustes kogub hoogu.
Eesti meistrivõistluste 2. etapp toimus Põltsamaa lähistel Võisiku külas 11.-12. juunil.
Kohale olid sõitnud ka sõbrad Leedust: Sergejus Titarenko, Regina Burviené ja Linas Burvys.
Esimene päev pakkus lõõskavat päikest ja pimedaid märke metsa all ning justkui tundus päev tuulevaiksem, kuid teisel päeval oli vahelduva pilvisusega tõusnud ka tuul ning seekord selline salakaval, mis vahetevahel puhus paremalt vasakule ning järgmisel hetkel alt üles 🙂
Pikk tee on Leedumaalt Võisikule. Kohale jõudes on põhiline soov ikka võistelda, selleks sai ju tuldud. Kui siis keset võistlust hakkab püss laskma sinna kuhu ise tahab, on kuri karjas. Selline lugu meie sõbra Linasega. Vapralt püssiga võideldes tegi ta võistluspäeva lõpuni. Murdunud vedru oli relva isepäise käitumise põhjuseks. Kiire remont, uus vedru relva ja teisel võistluspäeval taas rajale.
Täname kõiki korraldajaid, abistajaid, osalejaid ja muidu vaatama tulnud külalisi!
Lõuna Belgias toimunud field-target laskmise EM-il saavutas vedrupüssi kategoorias kuldmedali naiste klassis Saku field target Klubi liige Heli Jalakas. Suruõhupüssi kategoorias saavutas isikliku rekordi Tartust pärit Aivar Öövel tihedas konkurentsis maailma tippudega.
Heli Jalakas 2. võistluspäeval
„Eesti meeskond oli seekordsel tippvõistlusel esindatud vähendatud koosseisus ja kuigi meie tulemused olid konkurentsivõimelised, ei saavutanud me meeskondlikult head positsiooni,“ ütles meeskonna kapten Martin Rebane, „samas oli kõige suuremaks katsumuseks laskuritele küngaste nõlvadel kiiresti suunda muutev tugev tuul “.
Vedrupüssi kategooria üldarvestuse Euroopa meistriks tuli portugaallane Luis Barreiros 115 punktiga, kuid võistkondlikult võitis hoopis Saksamaa koondis 330 punktiga 450st ühtlasemaid võistluspäeva tulemusi saavutades. Naiste klassis kuldmedali saanud Heli Jalakal jäi üldarvestuse esikümnesse pääsemiseks puudu 5 punkti. Tartust pärit vedrupüssi kategoorias võistlev noorlaskur René Rebane osales esmakordselt tippvõistlusel ja saavutas üldarvestuses 15. koha 89 punktiga, saavutades kolmandal päeval märkimisväärse tulemuse 36 punkti 50st.
Aivar Öövel testrajal
Aivar Öövel 1. võistluspäeval
Suruõhupüssi kategoorias tuli üldarvestuses Euroopa meistriks Ismael Sobrino Hispaaniast 134 punktiga 150st ja naiste arvestuses tuli võitjaks noor sakslane Bianca Müller 119 tabamusega, võistkondlikult tuli esimeseks Hispaania 398 punktiga 450st. Üldarvestuses maailma tippudega koos lasknud Eesti laskur Aivar Öövel tegi isikliku päevarekordi 46 punkti 50st, mis oli võistluspäeva teine parim tulemus.
Field target laskmise EM toimus 26.- 28. mai vahelduva maastikuga lõuna Belgia Tellini piirkonnas, kus osales kokku üle 100 laskuri 18. riigist.
Field target (FT) on sport-jaht, kus võisteldakse vabas looduses täpsuslaskmises optilise sihikuga õhkrelvadega. Siluettmärgid asuvad laskesportlasest 9-50 meetri kaugusel, kuid tabamisala on väike 15-40 mm. Märgi tabamiseks peab laskesportlane mõõtma siluettmärgi kauguse ja arvestama ilmaolude mõju (näiteks tuult ja temperatuuri) oma õhkrelva ballistikale.
Field target sihtmärk
Tänaseks on spordiala sidunud endaga kümneid tuhandeid laskesportlasi üle terve maailma ning Euroopa organisatsiooniga EFTF on liitunud 28 riiki. Rahvusvahelised suurvõistlused toimuvad kahes kategoorias: suruõhupüssid (PCP) ning vedrupüssid (Springer) kaliibriga 4.5 mm, mille võimsus on kuni 16,3 J (džaul).
Info võistluste ja võistlejate kohta: https://eftc2020.eu/results-eftc2020/ -> PCP Open – suruõhu kategooria üldtulemused ja Springer Open – vedrupüssi kategooria üldtulemused.
2022 aasta FT Eesti meistrivõistluste 1. etapp toimus 7. ja 8. mail Lukul.
Töö etapi ettevalmistamisega algas paar aastat tagasi. Mida? Kuidas siis nii? Kas tõesti on vaja niiii palju aega, et teha üks FT võistlus? Tegelikult muidugi saab võistlusrajad ikka mõne päevaga üles, kuid Tacticali klubile oli selle võistluse korraldamine märgiline sündmus. Esimest korda võtsime vastutuse teha hooaja avavõistlus ning seda täiesti uute märkidega.
Just nende märkide tegemine saigi alguse paar aastat tagasi. Algsed ideed, mis tookord said paberile visandatud, realiseerusid aasta alguses. See reaalsus oli 250 kg metalli, mis laserlõigatud lamedate konnade, ämblike, tigude ja muude elukate näol meile ukse taha tõsteti 🙂 Tacticali klubiliikmed tegelesid terve nädalavahetuse keevitamise, puurimise, viilimise, värvimise ja komplekteerimisega ning kõik need Eesti fauna esindajad said viidud 2D formaadist üle 3D formaati 🙂
Märgid olid valmis ja asusime ootama kevadet. Ootasime. Siis ootasime veel. Märtsis nägi Luku võistluspaik samamoodi välja nagu jaanuaris. Saabus aprill. Põhjarannikul polnud lumest enam jälgegi, kuid 50 kilomeetrit sisemaal valitses endiselt talv. Ainuke muutus oli see, et kõrge autoga pääses juba majani 🙂 Hakkas tekkima paanika. Äkki ongi nii, et see lumi ei sulagi ära? Igal nädalavahetusel kontrollreidi sooritades võis veenduda, et endiselt katab maad valge ja paks vaip. Arutlesime võimaluse üle, et lükata 1. etapp mai keskele, kuid teades, et võistluskalender on püha, siis lootsime ainult kliima soojenemisele 🙂 Siis see juhtuski, 16. aprillil oli lumi kadunud! 1. etapi rajameister Jane asus mõõdulindiga kuusikut, kaasikut ja raiesmikku mõõtma. Tegime ka esimesed testlasud uute märkide pihta. Selgus, et kõik, mis arvutis tehtud, töötab ka reaalselt. Järgnevad nädalavahetused ehitasime metsas radasid, koristasime mullust kulu, riisusime lehti ja likvideerisime muttide tehtud aiakujunduse elemente. Viimasel päeval enne võistlust panime märgid üles.
Võistluspäevaks olime tellinud pisut soojema ilma, kui sellel kevadel kombeks. Loomulikult ei ole ju päikesepaistel ja tuulevaikuses mõtet FT võistlust pidada. Paar kõnet sinna kuhu vaja ning saime ka korraliku edelatuule Lukule 🙂 Aasta esimene võistlus on ikka natukene teistmoodi. Ei mäleta enam, kuidas kotil istuda, alati ei tule ka meelde enne lasku püssi laadida ja ilma ühegi puulehe või siis rohukõrreta on päris keeruline aru saada, kust suunast ikkagi need tormiiilid puhuvad. Hoolimata kõigest segadusttekitavast, hakkasid siiski märgid kukkuma ja punkte muudkui tuli. Peale võistlust on mõnel laskuril rohkem punkte ja mõnel jälle vähem 🙂 Täpselt nii nagu igal FT võistlusel. Esimene võistluspäev sai lõpetatud sooja seljanka ja pirukatega. Külalised lahkusid ja meie läksime märke värvima. Hakkas sadama külma, mitte sooja vihma.
Järgmisel hommikul oli metsas täpselt 1°C. Päike paistis, kuid oli külm, vastikult külm. Iga tunniga muutus ka tuul tugevamaks. Seekord tellisime tuule puhuma põhjakaarest, ikka selleks, et oleks võimalikult ebamugav 🙂 Midagi aeti meie tellimusega segi, sest päris tormituult me ei soovinud, aga kohal see oli. Võistluspäeva alguses plagisesid tuules klubide lipud ja märginöörid. Kõik soojemad riided läksid selga ja siis radadele. Päev kulgedes soojemaks ei läinudki. Tuul muutus kohati tormiseks ja siis järgnes suhteliselt vaikne hetk. Millisel hetkel kellelgi õnnestus lasta, oli puhas õnnemäng. Punkte kogunes ja päeva lõpuks selgusid ka võitjad. Nii nagu alati 🙂 PCP kolmanda koha eest pidid Tõnis ja Aivar tegema ümberlaskmise. Milliseks kujunes täpne lõppskoor, seda saab vaadata tulemuste tabelist. Lõpetasime esimese etapi šašlõki ja tordiga ning autasustamisega. Oli külm, tuuline, päikest täis ja tore nädalavahetus.
2021/2022 hooaja esimene PPI võistlus sai peetud traditsiooniliselt Pärnus.
Oma pitseri vajutas võistlusele Covid viirus, mistõttu viisime võistluse läbi hübriidvõistlusena -14 osalejat reaalvõistlusel Pärnus ja 11 osales virtuaalselt. Võistluse tegi eriliseks esmakordne uut tüüpi sihtmärkide kasutamine, mis andestavad ka ripsekad ning seda oli ka kõigi tulemustest näha.
Virgo pani kõigile märgi maha – 24+24=48 punktiga. Pärnus diplomeid ei jagatud, sest virtuaalvõistlus kestab veel nädala, aga väljastamata need ei jää. Tühjade kätega siiski keegi Pärnust koju ei läinud. Loositi välja kõigi Pärnus füüsiliselt osalenute vahel kolm auhinda, mis iseloomustavad otseselt Pärnu lasketiiru olusid – kõike külmem sisetiir Eestis. Peaauhind – 3 liitrit lund … ehk siis 3 liitrit istumiskotigraanuleid sai Anne-Gret. Lohutusauhind oli üks suur lumehelves … Tegelikult lumehelbe kujuline multitööriist püsside reguleerimiseks. Need läksid Indrekule ja Martinile. Kuna teised osalejad olid nõks kurvad, et loosiõnn neile ei naeratanud siis Pärnu FTK jagas igaühele defitsiitse pastikust moonakarbi! Värvilised karbid peos, muutusid näod jälle rõõmsaks 🙂 Pakkusime teele asujatele pirukaid, kohvi ja teed ning need, kes ei kartnud kõvemat pauku, läksid tagsi tiiru oma oskusi testima 9 mm püstolist laskmises.
Eesti field-targeti 2021 aasta välihooaeg võeti kokku Põltsamaal Lubjaahju võistlusraja päevasel sõpruskohtumisel.
Ilm oli imeilusalt sügisene, pakkudes värvikirevaid elamusi sihtmärgi taustal. Kuigi võistlusrada oli laskuritele tuttav, pakkus võistlejatele väljakutset sügisene tuul, millega tuli rinda pista nii avaral põlluserval kui ka metsas. Lisaväljakutseks laskuritele oli võimalus vahetada võistlusklassi või relva, et end hoopis uues situatsioonis proovile panna. Päeva muutis põnevaks ka kaks lisalaskerada, kus laskuritel oli ülesanne kahest erinevast võistluspüssist lasta 35 ja 40 m kaugusel olevaid sihtmärke. Tehaseseades relva ja silmale harjumatu optikaga märgi tabamine ei olnud kerge ning pakkus üllatusi ja elamusi.
Peale toredat võistluspäeva järgnes veelgi toredam pidulik hooaja kokkuvõtmine ja medalite-karikate jagamine.
Talvine sisehooaeg PPI48 oli eriolukorrast tulenevalt eriline. Reaalseid kohtumisi oli 2020 aasta sügisel vaid kaks. Ülejäänud etapid pidasid klubid omakeskis ja võistluslehed liikusid läbi veebiavaruste kohtunikuni. Oli teistmoodi, kuid süsteem toimis ning kevadeks olid võitjad olemas. SPR klass: I koht – Eva Maria Tõnurist (TT.177K), II koht – Tiit Tõnurist (TT.177K) ja III koht – René Rebane (Saku FTK). PCP klass: I koht – Martin Rebane (Saku FTK), II koht – Tõnis Tammisaar (TT.177K) ja III koht – Aivar Öövel (Saku FTK).
PPI48 SPR klassi medalistid
PPI48 PCP klassi medalistid
FT Eesti meistrivõistlused toimusid külmas, kuumas, vihmas ja udus 🙂 Selline on meie suvi. Vaprad võistlejad ja võistluste korraldajad said kõigega kenasti hakkama. Selle hooaja lõppedes jagati medalid selliselt: SPR klassi I koht ja Eesti meistritiitel – Andres Mikfelt (Tartu FTK), II koht – Heli Jalakas (Saku FTK) ja III koht – Eva Maria Tõnurist (TT.177K). PCP klassi I koht ja Eesti meistritiitel – Martin Rebane (Saku FTK), II koht – Tõnis Tammisaar (TT.177K) ja III koht Aron Jalakas (Saku FTK).
Põnev ja keeruline hooaeg on läbi. Juba ootame uut 🙂
https://enfta.ee/wp-content/uploads/2021/10/lubjaahju_21021_36.jpg11811772Jane Tõnuristhttps://enfta.ee/wp-content/uploads/2018/02/enfta-logo-120.svgJane Tõnurist2021-10-05 20:45:332021-11-04 21:35:16Sügisvõistlus ja 2021 hooaja lõpetamine
Viies ja viimane meistrivõistluste etapp oli Tallinna FT klubi korraldada.
Tundub, et september on võistluste jaoks parim aeg. Võistlusradade ehitamiseks täpselt paras temperatuur, pole sääski ega parme ega muid mutukaid, isegi vihma ei sadanud.
Nautisime kogu südamest võistlusraja ehitamist ja veidi krutskiga märkide ülespanekut. Korraldaja enda vaieldamatud lemmikud olid muidugi rajad 23 ja 24, mis said sätitud mõnusalt pimedasse kärbseseeni täis võlumetsa 🙂 Noh, ja rajad 1–5 sobitasime kenasti tuultekeerisesse 🙂 Nendel radadel, kus vigurdamise võimalus puudus, vedasime märgid väravast võimalikult kaugele …
11. septembri hommikul oli võistluspaik täidetud paksu uduga – lõika või noaga. Tasapisi hakkasid laskurid kogunema ja udu hajuma. Seekord said võistlejad loosiga paaridesse pandud. Kõlas vile „Tuli vaba!” ning püssid hakkasid paukuma ja päike tuli välja. Imeline!
Päeva lõpus oli kõigil ainult üks küsimus: „Kas ilmataat laseb võistlusel homme jätkuda …?”
12. septembri hommik, kell oli 5:42 kui müristamise peale silmad avasin, meeletu paduvihm. Kas tõesti tuleb võtta vastu raske otsus ja teine võistluspäev ära jätta? Hommikusöögi ajal tibutas veel kergelt, äkki ikka kuidagi teeme ära …
Võistlejad saabusid ja ilm selgines. Kuigi teisel päeval olid osavõtjate read erinevatel põhjustel veidi hõredamad ja ilm sombune, läksid laskurid siiski rõõmsalt radadele.
Hurraa, hurraa, hurraaaaa!
Kui tulemused said kokku sehkendatud, selgus, et Romi ja Martini skoor on sama! Ümberlaskmine!
Martin jäi peale ja võitis PCP kategoorias esimese koha, teine seega Romi ja kolmandaks rebis Tiit. Vedrude esimene oli kindlalt Andres, teisel kohal Rein ja Allan tema kannul.
Pärast diplomite üleandmise tseremooniat ootas laskureid väike üllatus. Tallinna klubi pani välja ergutusauhinna, loosi tahtel läks see noorimale osavõtjale Ragnarile.
Pühapäeva õhtu, kell 17:02 olid rajad maas ja auto peale pakitud. Kuradi hea tunne! 🙂
EMV 4. etapp toimus nagu traditsiooniks on saanud Vellaveres, Tartumaal 7.-8. augustil. Kui eelmise etapi korraldajad võitlesid parmude ja põrgukuumusega, siis Tartu FT klubi rajaehitajatele loopis kaikaid kodarasse vihmataat, teisipäevaks olime sõlminud pooli rahuldava kompromissi ehk hakkas kehtima ajutine vaherahu ja saime rajaehitusega pihta hakata. Ilmaprognoos oli juba pikemat aega võistluste toimumise ajaks mitte just kõige roosilisem ja ehitamisel sai võetud joon, et las vihmataat nöögib võistlejaid, mitte korraldajad. Teisisõnu redelit me seekord ei kasutanud ja rajale sai ainult üks 50 ja 49 meetri märk, samuti olid sundasendid tublisti lähematel distantsidel kui Tartumaal kombeks 🙂 Teisipäeva õhtuks oli meil 17 väravat püstitatud ja see on meie jaoks uus rekord, sest kui ka on olnud rajaehitusel abimehi, pole nii hästi esimene päev läinud. Edasine võistluste ettevalmistus kulges juba tavapärases rütmis. Siinkohal tänaks taaskord Ormest ja tema peret, kes on juba 10 aastat andnud Tartu FT klubile ja ENFTA’le võimaluse korraldada MV ja rahvusvahelisi suurvõistlusi oma kodumetsas.
Head mitmed aastad on TFTK korraldanud Nightshoot võistlust andes FT laskuritele võimaluse “kobada pimeduses” ja ühtlasi ühe teismoodi võistulaskmisega omandada kogemusi suurvõistlusteks, sest kõik pole alati nii, nagu päevavalguses paistab. Päeval võistlusrajal võib sihtmärkmärk paikneda hämaras puu või põõsa varjus ja laskurile võib päike paista seljatagant optikasse või hoopis märgi tagant silma. Mida rohkem on laskuril erinevaid kogemusi, kuidas optika võib erinevates valgusoludes käituda, seda paremini on ta valmis ootamatusteks mida võistluste käigus võib ette tulla. Nightshoot annab võimaluse oma optika tegelikku valgusjõudu ja mõõtmistäpsust proovile panna kehvemates valgusoludes koos tehisvalgusega. Võistlusrada sai üles ja Nightshooti 10 väravat jäid ootama õhtuhämarust ja võistlejaid. Reede õhtul olid kohal kõik 12 registreerunut võistlejat, et testida oma optikat ja otsida pimedas võistlusmärke, rajakella ja pliiatsit. Plaanis oli seekord alustada tavapärase kella kümne asemel kell üheksa aga tundus natuke liiga valge ja avavile kõlas kell 9:20. Seekord proovisime kuidas õnnestub kauguse määramine alustades võistlust hämarates oludes ja lõpetades juba täitsa pimedas. Loodetavasti said laskurid mõne kogemuse ja nipi võrra jälle rikkamaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et võistlus kulges ladusalt ja ilmataat pidas vaherahu tingimustest kinni. Parimaks PCP laskuriks osutus seekord Virgo 15 punktiga ja parim Springer oli Eva Maria 14 punktiga.
Nagu ilmaprognoos lubas algas laupäevane võistluspäev vihmaselt. Võistlusrada kontrollides selgus, et metsaloomad olid korraldanud suuremat sorti segaduse ja kulus üksjagu aega, et kõik korda teha, sellest tulenevalt jäid nii mõnedki plaanitud muudatused tegemata aga kõik sai ilusti korda ja võistlus võis alata. Õnneks ei möödunud päev laussajus, võiks lausa öelda, et täitsa normaalne Eesti ilm oli. Võistlejaid soosis suhteliselt tuulevaikne rada, kuigi oli ka laskuri vaatenurgast ootamatuid üllatusi aga eks Vellavere rajad olegi olnud läbi aegade sellised salakavalad. Esimese päeva maagiline number oli 39, sest lausa kolmel laskuril õnnestus tulemuskaardile see number kirjutada. Päeva parima tulemuse kordamiseks oleks neil tulnud kuut märki veel tabada. Kui ümberlaskmist iga võistluspäeva lõpus korraldada, oleks tulnud huvitav õhtupoolik 🙂 Pühapäev oli juba palju päikselisem aga Vellavere võistlusraja kohta tavapärasest tublisti tuulevaiksem kuigi võrreldes laupäevaga keerutas tuul rohkem nii lagedal kui metsas. Tulemustele see suurt mõju ei avaldanud, kalamees Romi 89 punktiga kindlustas esikoha ja see peaks olema ka antud raja uus punktirekord MV sarjas. Hea meel on nentida, et just noorte laskurite laskeoskus ja tase on tublisti tõusnud, mis sunnib ka venemaid laskureid rohkem pingutama. Teisalt tähendab see seda, et järgmisel aastal Tartu klubi enam rajaehitusel hinnaalandust ei tee.
Lõpetuseks, nagu alul sai mainitud, et kümme aastat tagasi toimusid esimesed võistlused Vellaveres, olid selle aasta diplomid natuke teisest puust. Jäädes seeläbi parimatele meenutama MV 4. etappi ja seda ajalist verstaposti. Vellaveres kohtume jälle kui aastanumbriks on 2022.
https://enfta.ee/wp-content/uploads/2021/08/margikas-1.jpg11811772Jane Tõnuristhttps://enfta.ee/wp-content/uploads/2018/02/enfta-logo-120.svgJane Tõnurist2021-08-09 20:45:432021-08-10 12:43:59EMV 4. etapp ja öölaskmine Vellaveres
