2022 aasta FT Eesti meistrivõistluste 1. etapp toimus 7. ja 8. mail Lukul.

Töö etapi ettevalmistamisega algas paar aastat tagasi. Mida? Kuidas siis nii? Kas tõesti on vaja niiii palju aega, et teha üks FT võistlus? Tegelikult muidugi saab võistlusrajad ikka mõne päevaga üles, kuid Tacticali klubile oli selle võistluse korraldamine märgiline sündmus. Esimest korda võtsime vastutuse teha hooaja avavõistlus ning seda täiesti uute märkidega.

Just nende märkide tegemine saigi alguse paar aastat tagasi. Algsed ideed, mis tookord said paberile visandatud, realiseerusid aasta alguses. See reaalsus oli 250 kg metalli, mis laserlõigatud lamedate konnade, ämblike, tigude ja muude elukate näol meile ukse taha tõsteti 🙂 Tacticali klubiliikmed tegelesid terve nädalavahetuse keevitamise, puurimise, viilimise, värvimise ja komplekteerimisega ning kõik need Eesti fauna esindajad said viidud 2D formaadist üle 3D formaati 🙂

Märgid olid valmis ja asusime ootama kevadet. Ootasime. Siis ootasime veel. Märtsis nägi Luku võistluspaik samamoodi välja nagu jaanuaris. Saabus aprill. Põhjarannikul polnud lumest enam jälgegi, kuid 50 kilomeetrit sisemaal valitses endiselt talv. Ainuke muutus oli see, et kõrge autoga pääses juba majani 🙂 Hakkas tekkima paanika. Äkki ongi nii, et see lumi ei sulagi ära? Igal nädalavahetusel kontrollreidi sooritades võis veenduda, et endiselt katab maad valge ja paks vaip. Arutlesime võimaluse üle, et lükata 1. etapp mai keskele, kuid teades, et võistluskalender on püha, siis lootsime ainult kliima soojenemisele 🙂 Siis see juhtuski, 16. aprillil oli lumi kadunud! 1. etapi rajameister Jane asus mõõdulindiga kuusikut, kaasikut ja raiesmikku mõõtma. Tegime ka esimesed testlasud uute märkide pihta. Selgus, et kõik, mis arvutis tehtud, töötab ka reaalselt. Järgnevad nädalavahetused ehitasime metsas radasid, koristasime mullust kulu, riisusime lehti ja likvideerisime muttide tehtud aiakujunduse elemente. Viimasel päeval enne võistlust panime märgid üles.

Võistluspäevaks olime tellinud pisut soojema ilma, kui sellel kevadel kombeks. Loomulikult ei ole ju päikesepaistel ja tuulevaikuses mõtet FT võistlust pidada. Paar kõnet sinna kuhu vaja ning saime ka korraliku edelatuule Lukule 🙂 Aasta esimene võistlus on ikka natukene teistmoodi. Ei mäleta enam, kuidas kotil istuda, alati ei tule ka meelde enne lasku püssi laadida ja ilma ühegi puulehe või siis rohukõrreta on päris keeruline aru saada, kust suunast ikkagi need tormiiilid puhuvad. Hoolimata kõigest segadusttekitavast, hakkasid siiski märgid kukkuma ja punkte muudkui tuli. Peale võistlust on mõnel laskuril rohkem punkte ja mõnel jälle vähem 🙂 Täpselt nii nagu igal FT võistlusel. Esimene võistluspäev sai lõpetatud sooja seljanka ja pirukatega. Külalised lahkusid ja meie läksime märke värvima. Hakkas sadama külma, mitte sooja vihma.

Järgmisel hommikul oli metsas täpselt 1°C. Päike paistis, kuid oli külm, vastikult külm. Iga tunniga muutus ka tuul tugevamaks. Seekord tellisime tuule puhuma põhjakaarest, ikka selleks, et oleks võimalikult ebamugav 🙂 Midagi aeti meie tellimusega segi, sest päris tormituult me ei soovinud, aga kohal see oli. Võistluspäeva alguses plagisesid tuules klubide lipud ja märginöörid. Kõik soojemad riided läksid selga ja siis radadele. Päev kulgedes soojemaks ei läinudki. Tuul muutus kohati tormiseks ja siis järgnes suhteliselt vaikne hetk. Millisel hetkel kellelgi õnnestus lasta, oli puhas õnnemäng. Punkte kogunes ja päeva lõpuks selgusid ka võitjad. Nii nagu alati 🙂 PCP kolmanda koha eest pidid Tõnis ja Aivar tegema ümberlaskmise. Milliseks kujunes täpne lõppskoor, seda saab vaadata tulemuste tabelist. Lõpetasime esimese etapi šašlõki ja tordiga ning autasustamisega. Oli külm, tuuline, päikest täis ja tore nädalavahetus.

Eesti field-targeti 2021 aasta välihooaeg võeti kokku Põltsamaal Lubjaahju võistlusraja päevasel sõpruskohtumisel.

Ilm oli imeilusalt sügisene, pakkudes värvikirevaid elamusi sihtmärgi taustal. Kuigi võistlusrada oli laskuritele tuttav, pakkus võistlejatele väljakutset sügisene tuul, millega tuli rinda pista nii avaral põlluserval kui ka metsas. Lisaväljakutseks laskuritele oli võimalus vahetada võistlusklassi või relva, et end hoopis uues situatsioonis proovile panna. Päeva muutis põnevaks ka kaks lisalaskerada, kus laskuritel oli ülesanne kahest erinevast võistluspüssist lasta 35 ja 40 m kaugusel olevaid sihtmärke. Tehaseseades relva ja silmale harjumatu optikaga märgi tabamine ei olnud kerge ning pakkus üllatusi ja elamusi.

Peale toredat võistluspäeva järgnes veelgi toredam pidulik hooaja kokkuvõtmine ja medalite-karikate jagamine.

Talvine sisehooaeg PPI48 oli eriolukorrast tulenevalt eriline. Reaalseid kohtumisi oli 2020 aasta sügisel vaid kaks. Ülejäänud etapid pidasid klubid omakeskis ja võistluslehed liikusid läbi veebiavaruste kohtunikuni. Oli teistmoodi, kuid süsteem toimis ning kevadeks olid võitjad olemas. SPR klass: I koht – Eva Maria Tõnurist (TT.177K), II koht – Tiit Tõnurist (TT.177K) ja III koht – René Rebane (Saku FTK). PCP klass: I koht – Martin Rebane (Saku FTK), II koht – Tõnis Tammisaar (TT.177K) ja III koht – Aivar Öövel (Saku FTK).

FT Eesti meistrivõistlused toimusid külmas, kuumas, vihmas ja udus 🙂 Selline on meie suvi. Vaprad võistlejad ja võistluste korraldajad said kõigega kenasti hakkama. Selle hooaja lõppedes jagati medalid selliselt: SPR klassi I koht ja Eesti meistritiitel – Andres Mikfelt (Tartu FTK), II koht – Heli Jalakas (Saku FTK) ja III koht – Eva Maria Tõnurist (TT.177K). PCP klassi I koht ja Eesti meistritiitel – Martin Rebane (Saku FTK), II koht – Tõnis Tammisaar (TT.177K) ja III koht Aron Jalakas (Saku FTK).

Kogu pildigalerii SIIN

Põnev ja keeruline hooaeg on läbi. Juba ootame uut 🙂

EMV 4. etapp toimus nagu traditsiooniks on saanud Vellaveres, Tartumaal 7.-8. augustil. Kui eelmise etapi korraldajad võitlesid parmude ja põrgukuumusega, siis Tartu FT klubi rajaehitajatele loopis kaikaid kodarasse vihmataat, teisipäevaks olime sõlminud pooli rahuldava kompromissi ehk hakkas kehtima ajutine vaherahu ja saime rajaehitusega pihta hakata. Ilmaprognoos oli juba pikemat aega võistluste toimumise ajaks mitte just kõige roosilisem ja ehitamisel sai võetud joon, et las vihmataat nöögib võistlejaid, mitte korraldajad. Teisisõnu redelit me seekord ei kasutanud ja rajale sai ainult üks 50 ja 49 meetri märk, samuti olid sundasendid tublisti lähematel distantsidel kui Tartumaal kombeks 🙂 Teisipäeva õhtuks oli meil 17 väravat püstitatud ja see on meie jaoks uus rekord, sest kui ka on olnud rajaehitusel abimehi, pole nii hästi esimene päev läinud. Edasine võistluste ettevalmistus kulges juba tavapärases rütmis. Siinkohal tänaks taaskord Ormest ja tema peret, kes on juba 10 aastat andnud Tartu FT klubile ja ENFTA’le võimaluse korraldada MV ja rahvusvahelisi suurvõistlusi oma kodumetsas.

Head mitmed aastad on TFTK korraldanud Nightshoot võistlust andes FT laskuritele võimaluse “kobada pimeduses” ja ühtlasi ühe teismoodi võistulaskmisega omandada kogemusi suurvõistlusteks, sest kõik pole alati nii, nagu päevavalguses paistab. Päeval võistlusrajal võib sihtmärkmärk paikneda hämaras puu või põõsa varjus ja laskurile võib päike paista seljatagant optikasse või hoopis märgi tagant silma. Mida rohkem on laskuril erinevaid kogemusi, kuidas optika võib erinevates valgusoludes käituda, seda paremini on ta valmis ootamatusteks mida võistluste käigus võib ette tulla. Nightshoot annab võimaluse oma optika tegelikku valgusjõudu ja mõõtmistäpsust proovile panna kehvemates valgusoludes koos tehisvalgusega. Võistlusrada sai üles ja Nightshooti 10 väravat jäid ootama õhtuhämarust ja võistlejaid. Reede õhtul olid kohal kõik 12 registreerunut võistlejat, et testida oma optikat ja otsida pimedas võistlusmärke, rajakella ja pliiatsit. Plaanis oli seekord alustada tavapärase kella kümne asemel kell üheksa aga tundus natuke liiga valge ja avavile kõlas kell 9:20. Seekord proovisime kuidas õnnestub kauguse määramine alustades võistlust hämarates oludes ja lõpetades juba täitsa pimedas. Loodetavasti said laskurid mõne kogemuse ja nipi võrra jälle rikkamaks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et võistlus kulges ladusalt ja ilmataat pidas vaherahu tingimustest kinni. Parimaks PCP laskuriks osutus seekord Virgo 15 punktiga ja parim Springer oli Eva Maria 14 punktiga.

Nagu ilmaprognoos lubas algas laupäevane võistluspäev vihmaselt. Võistlusrada kontrollides selgus, et metsaloomad olid korraldanud suuremat sorti segaduse ja kulus üksjagu aega, et kõik korda teha, sellest tulenevalt jäid nii mõnedki plaanitud muudatused tegemata aga kõik sai ilusti korda ja võistlus võis alata. Õnneks ei möödunud päev laussajus, võiks lausa öelda, et täitsa normaalne Eesti ilm oli. Võistlejaid soosis suhteliselt tuulevaikne rada, kuigi oli ka laskuri vaatenurgast ootamatuid üllatusi aga eks Vellavere rajad olegi olnud läbi aegade sellised salakavalad. Esimese päeva maagiline number oli 39, sest lausa kolmel laskuril õnnestus tulemuskaardile see number kirjutada. Päeva parima tulemuse kordamiseks oleks neil tulnud kuut märki veel tabada. Kui ümberlaskmist iga võistluspäeva lõpus korraldada, oleks tulnud huvitav õhtupoolik 🙂 Pühapäev oli juba palju päikselisem aga Vellavere võistlusraja kohta tavapärasest tublisti tuulevaiksem kuigi võrreldes laupäevaga keerutas tuul rohkem nii lagedal kui metsas. Tulemustele see suurt mõju ei avaldanud, kalamees Romi 89 punktiga kindlustas esikoha ja see peaks olema ka antud raja uus punktirekord MV sarjas. Hea meel on nentida, et just noorte laskurite laskeoskus ja tase on tublisti tõusnud, mis sunnib ka venemaid laskureid rohkem pingutama. Teisalt tähendab see seda, et järgmisel aastal Tartu klubi enam rajaehitusel hinnaalandust ei tee.

Lõpetuseks, nagu alul sai mainitud, et kümme aastat tagasi toimusid esimesed võistlused Vellaveres, olid selle aasta diplomid natuke teisest puust. Jäädes seeläbi parimatele meenutama MV 4. etappi ja seda ajalist verstaposti. Vellaveres kohtume jälle kui aastanumbriks on 2022.

EMV 2. etapp Lubjaahjul toimus 5-6 juunil.

Ilmataat õnnistas 25°C palavate ilmadega, mis oli kui väike sissejuhatus järgmise, 2022 aasta Itaalia MM-iks, kus augustikuu alguses lõõskab samasugune päike ja palavus, millega eestlane tavapäraselt pole harjunud. Võistlejaid oli kokku 18 ja tänu taimetark Mercedes Merimaale, said laskurid ka pärast palavaid võistluspäevi jahutavate salatitega kostitatud. Padrikus pesitsevad pisinärilised olid teavituse kätte saanud ja metsas olevad märginöörid jäid terveks. Laupäeval saabusid üllatuskülalised – ERR Aktuaalse Kaamera reporterid.

Õhtu saabudes vahetati püssid nutiseadmete vastu ja oodati põnevusega Aktuaalset Kaamerat. Maailma ja Eesti uudised ning ilmateade said läbi ja siis algasid põnevad minutid. Nimelt sellised:

Vaatamata teise päeva tasavägistele ja headele tulemustele, ei õnnestunud seekord laskureid ümberlaskmisele meelitada.  Põnevust pakkus raja esimene märk, mis oli seekord paigutatud vana talumaja teise korruse tugitala külge, nii et väljaspoolt vaadatuna oli 1 x 1 m aken kogu tabamisala, kust tuli üles leida võistlusmärk. Tuult jagus teiseks päevaks ning kuumusest tekkinud miraaž põllul pakkus omajagu väljakutset märkide tabamiseks. Tundub, et laskurid jäid rahule ja see teeb korraldajale rõõmu, kuid alati hoiame silmad lahti, et otsida uusi väljakutseid. Anname teatepulga edasi järgmisele korraldajale 🙂 

Kevad. Kuri viirus kipub meie tegemisi segama, kuid meie alal saab kenasti järgida 2+2 reeglit. Esimene Eesti meistrivõistluste etapp toimub. Toimub uues võistluspaigas, natuke enne Lätimaad, Metstarel. Kevad on olnud erakordselt külm ja samasugune pooltalvine ilm ootab meid ka Karksi-Nuias. Esimese võistluspäeva hommikul on temperatuur 5°C ning päeva edenedes tuleb paar soojakraadi juurde. Puhub karge ja mõõdukas tuul. Päeva kõige keerulisemaks katsumuseks osutub miraaž. Paari tunniga hakkab vahelduva eduga paistev päike trikke tegema. Maapind soojeneb ja tekib miraaž. Tavaliselt on miraažist kasu, sest läbi optika on näha kuidas õhk liigub ja kuhu see õhuvool võib kuuli kanda. Seekord soojeneb õhk sellise kiirusega, et märkide kauguse mõõtmine muutub võimatuks. Peab leidma selle hetke, kui pilt optikas on kõige vähem hägune 🙂

Teine võistluspäev on natukene soojem. Tuult on vähem ning üldse on olemine meeldivam. 25 rada saab läbitud kella kolmeks. Siis parimatele diplomid, märkide koristamine ja tagasiteele kodu poole.