Proloog

Ettevalmistused FT II etapiks Dagö saarel algasid Tacticali klubil juba varakevadel. Jane jalutas mööda vesist heinamaad ja pistis saare viljakasse pinnasesse Meister Toomase nikerdatud rajamarkereid. Markerid ise kasvama ei läinud ning pidime rajad siiski oma kätega tegema 🙂

Radade ehitamine on ühe võistluse viimane faas. Selleks, et uues võistluspaigas laskurid ennast hästi tunneksid, on vaja kohta, kus istuda ja arutada laskmisasju. Seda uut Tacticali baari asusime ehitama
aprillis. Need olid ka ainukesed soojad päevad selle aasta külmal kevadel… Asjad sujusid, kuna me oleme vanad sõbrad ja teame, kes mida teha oskab. Peenemad põranda ehitustööd tegi perefirma Kohl & pojad 😉 Ülejäänud kamp ehitas palehigis peldikut. See asutus sai peen 🙂 Soojad kevadpäevad möödusid kui lennates. Suuremahulised ehitustööd said tehtud! Järgmistel reisidel saarele sai tehtud peenhäälestus. II etapi toimumiseks olime valmis.

Esimene ekipaaž startis Dagö saarele esmaspäeva õhtul. Meri oli märg ja taevas ka, tihedas laussajus ei saanud olla kindel, et me ikka Hiiumaa poole liigume 🙂

I võistluspäev, 11. juuli 2025

Registreerumine II etapile sulgus muljetavaldava osalejate arvuga – 31 inimest Eestist, Lätist ja Itaaliast. Kogu see kamp hakkas saarele riburadapidi saabuma ja võistluspäeva alguseks olid kõik kohal. Varahommikune äike ja vihm olid taandunud, ainult tugev tuul puhus endiselt kirdest. Isegi väga positiivselt mõeldes ei olnud kesksuvise võistluspäeva tunnet, pigem nagu hooaja lõpp oktoobris. No vähemalt ei sadanud…

Enne kui Zero Range avanes, jõudis meile külla Hiiumaa politseijaoskonna juht Moonika. Otsustasime juba sügisel, et teavitame Hiiumaa politseid võistluse toimumisest. Suvel on saar turiste täis ja nad seiklevad igalpool. Mõni neist märkab relvadega inimesi põllul ja suurest hirmust helistab kohe numbril 112. No siis politsei teab, et kes ja miks seal põllul relvadega sehkendavad 🙂

Avakõne koos Sebastiani vaba tõlkega inglise keelde, paarideks jagamine ning mõni minut peale keskpäeva algaski II etapp. Tuul puhus enam-vähem stabiilselt ja tugevalt, õnneks metsas ja raiesmikul keerutas ning oli hetki, kus ei olnud enam võimalik tuulesuunast aru saada 🙂 Ikka veel ei sadanud midagi!

Märgid muudkui kukkusid ja punkte kogunes. Peale nelja tundi paugutamist ootas laskureid Kpt Malm Cateringu valmistatud maitsvad Kiievi kotletid ja ahjus küpsenud juurviljad. Slava Ukraini ja Kpt Malm! Magustoiduks tegi Jane rabarberi-pisarakoogi, mis maitses väga hästi.

Kõhud täis, siirdusid võistlejad ööbimiskohtadesse puhkama ning valmistuma uueks võistluspäevaks. Taevas Veski talu maadel selgines ja isegi päike tuli välja. Hmm, äkki siiski on juuli suvekuu 🙂

Niimoodi oleks võinudki esimese päeva kirjelduse lõpetada, aga loodusel olid omad plaanid.

Päike kadus, saabusid pilved, läks pimedaks. Esimesed välgusähvatused ning tagasihoidlik kõuemürin. Asusime olukorda observeerima, kõigil telefonikaamerad ootevalmis. See äikesetorm oli nagu eestlane – alguses ei saanud vedama ja pärast ei saanud pidama 🙂 Saime nii mõnedki uhked kaadrid välkudest. Sadu algas väikese viivitusega ning üsna varsti tuli valget vett alla. Õnneks lubasid kõik ilmaportaalid, et laupäev tuleb vaikse tuulega ning ilma sajuta.

II võistluspäev, 12. juuli 2025

Võistluse teise päeva varahommik oli nagu lubatud – vaikne ja selge. Oli loota uusi rekordilisi punktiskoore. Eva Maria ja Sebastian valmistasid hunniku pannkooke, mida sai vanaema tehtud moosidega maitsvamaks timmida. Võistlejad saabusid ja nendega koos jõudsid kohale ka esimesed pilved. No kõik olid kindlad, et see on mingi ajutine error ja meie kallis ilm.ee teab asju paremini 🙂

Laskurid siirdusid võistlusrajale. Tuul hoidis ennast tagasi ning II päeva esimesed lasud läksid kõigil pihta. Metsa vahel oli kuulda paugutamist ja üsna varsti oli seda kuulda ka taevalaotusest. 5-6 rada hiljem algas sadu. „Tuli seis!” ning kiirelt vihmavarju.

Sadu tugevenes. Inimesed süvenesid erinevate ilmaportaalide prognoosidesse. Osad veebisaidid väitsid endiselt, et Hiiumaal ei saja, kuid mõned rohkem informeeritud lehed näitasid suure sajuala liikumist üle Eesti. Otsustasime oodata ja süüa lõunasöögiks serveeritud seljankat.
Ootamisest polnud aga mingit kasu, sadas ja sadas, vahepeal vähem ja siis jälle rohkem. Võtsin vastu otsuse laskepäev lõpetada. Sellise otsuse tegemine on alati keeruline, kuid kõigile ei saagi alati meeldida 😉

Õnneks oli laskepäeva lõpetamiseks mõeldud üllatus valminud oodatust varem. 50 ahvenat otse suitsuahjust jõudsid kohale ning konsumeeriti võistlejate poolt kiiresti 🙂

Rahvas lahkus. Vihma ei sadanud. Üleüldse hakkas ilm muutuma kuidagi kenamaks. Õhtul oli taevas sinine, puhus kerge tuuleke.

Meie külalised Lätist – Sergejs, Kaspars ja Pavels tegid õhtusöögi. See oli maitseelamus! Šašlõkk, marineeritud kuuseriisikad ja kodukootud tomati-mädarõika-küüslaugu kaste. Kõigile maitses ja kõik sai otsa. Tsiteerides Taavit: „No kurat, nii head liha ma pole varem söönudki” 🙂

Noh, oleks võinud ju teha selle võistluspäevaga nii ja naa, aga selge on see, et ilmaprognoose ei saa enam uskuda. Isegi mitte homset, mis lubab jälle kena võistluspäeva. No vaatame 🙂

III võistluspäev, 13. juuli 2025

Äratus kell 6 telefoni ja vihmapladinaga … Tänaseks plaanitud hea tuju kadus hetkega. Mis mõttes??? Kas enam ei ole võimalik mitte ühtegi ilmaennustust tõsiselt võtta? Unisevõitu Tacticalistid kogunesid kohvimasina ümber ja ma parem ei kirjuta, kuhu, miks ja milleks me ilmataati saatsime 🙂

Omletitoimkond alustas munade purustamist ja peekoni praadimist ning peagi levis hommikusöögi lõhn tuuletus ja vihmamärjas sügis– ei ikka suvehommikus. Rajatiim siirdus metsa märginööre paigaldama, pisitasa lõppes ka sadu. Hakkasid saabuma esimesed võistlejad. III võistluspäeva alguse olime leppinud kokku kella kümneks. Saarelt mandrile saab ikka ainult praamiga ja nii mõnigi pidi jõudma 17:30 väljuvale reisile.

9:45 lõppes testlaskmine ja algas uus sadu… Sedakorda seenevihm ja selle tibutamise saatel läksid võistluspaarid rajale. Linnuparved lendasid lõuna poole. Mida?! On siis oktoober või juuli?

Vihm lõppes üsna pea ja tuul oli olematu, kuid salakaval 🙂 Nii mõnigi möödalask tuli just selle olematu tuulega, mis siiski kuskil metsa all diabooli õigest kohast mööda suunas. Päev kulges rahulikus tempos, aeg ajalt tuul nagu tugevnes ja puhus igast suunast. Rajal oli üldine arvamus, et küllap täna sünnib mõni uus rekord. Ühel kaunil hetkel rebenes hall taevalaotus ja päike ilmus nähtavale. Niiske metsaalune auras ja see mõjutas omamoodi neid lendavaid diaboole. Igatahes said väravad otsa ja enamus punkte radadelt oli korjatud 🙂

Päike säras pea pilvitus taevas. Sellist 180° pööretega suve ja sügise vahel pendeldavat ilma nagu ei mäletagi.

Kohe peale võistluse lõppu tegime mõned kenad grupipildid nii maast kui õhust. Kotletid ja kartulid ootasid näljaseid laskureid. 33-kordne kummardus Kpt Malm Cateringile, väga maitsvad toidud!

Samal ajal said loetud kokku punktid. Tekstiprinterist tulid õiged nimed ja diplomid saidki valmis. Auhinnalaud ootas lippude kõrval ja võistluse pidulik lõputseremoonia algas.

Seekord osales vabaklassis 8 laskurit, neist parima tulemuse tegi Lauri Läns, teise koha viis Lätimaale Pavels Šaguns ja kolmas oli Hendrik Kohl.

PCP klassis olid esikolmikus Virgo Lepik, Tõnis Tammisaar ja Tiit Tõnurist.

SPR klassis võtsid euroalustel kohad sisse Andres Mikfelt, Ingrid Reinu ja Allan Lindman.

78 tundi Hiiumaal sai läbi.

Kõik need kolm päeva tegi peakohtunik, kondiiter ja fotograaf Eva Maria sündmusest hunniku pilte. Sellest etapist tehtud fotodelt ei leia mitte niipalju püsse ja laskmist, vaid hoopis emotsioone 😉

Kõiki neid pilte saab vaadata siit!

Põltsamaa FT Klubi korraldas 12.04.2025 Peetri kooli lasketiirus sisevõistluse. Osa võttis 17 laskurit viiest klubist.

Kuigi välisilm oli kevadiselt karge, võttis lasketiir meid soojalt vastu.

Sisetiirus said kätt proovida nii olemasolevad laskurid kui ka PFTC klubi uustulnuk, et tutvuda field target spordi distsipliiniga.

See oli justkui viimane meeldetuletus, enne välishooaja avamist, et kas õhupüss on töökorras, kas ballistika peab endiselt paika või on vaja ette võtta üks põhjalikum hooldus ja õhupüssi modifikatsioon.

Võistluspäeva jäädvustas kaamera ja väga lühikeseks lõigatud tulemust saab näha siit:

Veebruarikuu lugu on lühike, kuu ise ju samuti. Nii nagu Saalomon Vesipruulil on aega ajalt loomeprobleeme, nii ka Tartu klubi sulesepal ei tulnud vaimu peale. See ei tähenda, et võistlust 8. veebruaril ei toimunud. Toimus ikka aga ülevaate saad märtsikuu loost. Võistluspilte näed siit.

Kell keeratud talveaega, enamus ööpäevast on hämar või pime. Lisame siia juurde ka võistluspaika sõites taevast alla tulnud lumeräitsakad ja kohati üsna valgeks värvunud põllumaad. Need ilmselged vihjed ütlevad, et viimane aeg alustada sisehooaja võistlustega. Varasematel aastatel oleme kogunenud esimeseks etapiks Pärnu Kaitseliidu tiiru, kuid möödunud hooajal kasutusele võetud uus võistlusformaat on toonud laskurid kokku Peetri tiiru, mis mahutab kenasti kogu meie aktiivsema võistlejate seltskonna ning on enamuse laskurite jaoks “keset” Eestit.

Field-Target laskuritel oli soov suurendada võistluslaskude arvu ja nii saigi 5|5|5 formaadist 5|5|5+5. Lisasime 25 meetrile ühe 20mm tabamisalaga sihtmärgi juurde. 2. Novembri laupäeva hommikul kella 10 paiku olid laskurid kohal ja alustasime võistlusradade ülespanekuga.  Tunni möödudes oli täiendustega rada üleval, ohutus-ja võistlusreeglid üle korratud ja esimesed laskurid võisid asuda tulejoonele.

Võistlus kulges nagu ikka rõõmsas ja kergelt võistlejad “segavas” õhkonnas, et märkide kukutamine poleks pelgalt ainult kuiv ja igav laskmine. Laskuritest publiku hulgast kõlas nii mõnigi nali, mis pani tulejoonel olevaid laskureid turtsatama. Suuremat pahandust sellest ei sündinud, kõik said oma möödalasud ilusti tehtud, ikkagi esimene võistlus ja vajab natuke sisse elamist.

Pauside ajal aeti juttu, võeti lonks kohvi ja amps magusat. Kella kaheks olid kõik osalejad oma kaks vahetust ära lasknud ja oli aeg võtta esimene võistlus kokku. PCP kategoorias oli kolmel võistlejal 31 punkti 40st, ning paremusjärjestuse määras laskmisele kulunud aeg. Selle põhjal esikoha saavutas Tiit Tõnurist, talle järgnes Tõnis Tammisaar ja kolmanda koha pälvis Ragnar Raudsepp. Springer kategoorias polnud suuri üllatusi, esimese koha sai taaskord Andres Mikfelt. Tubli tulemuse tegi Ott Roosaar, kes saavutas teise koha, ning kolmandaks tuli Allan Lindman.

Selleks korraks ja aastaks on võistlustel joon all. Varasemalt kokkulepitud, et detsember on kõigil kiire aeg ja võistlusi ei korraldata. Järgmine kord kohtutakse uuel aastal, 11. jaanuaril Peetri tiirus, et taaskord selgitada, kes on sel korral Liivimaa parim laskur :-).

Pildid

Tõmbame otsad kokku.

2024. aasta Field-Target meistrivõistluste hooaeg on lõppenud. Viimane, kuues etapp toimus Vellaveres. Seekord panid Tallinna ja Tartu klubi rajameistrid oma jõud kokku ning valmistati ette viimane etapp, et laskuritel oleks võimalus omavahel mõõtu võtta ja oma paremus maksma panna. Ehitamine ja muu vajalik ettevalmistus võistlusteks jaotati seekord suurema hulga inimeste vahel ning võistluste ettevalmistus kulges kiiresti ja ladusalt. Ilmataat suhtus meie tegemistesse üsna mõistvalt ja suuri takistusi ei olnud.

Võistluste esimene päev algas nagu ikka võistlejate kogunemisega. Hea meel oli näha kaua eemal olnud Ülot ja Ingridit, kes leidsid aega, et tolm oma relvadelt maha pühkida ja võistlema tulla. Testrajal kontrolliti relvad üle ning oli võimalus ka “surematut karu” testida. Selgus, et nii surematu ta siiski polnud. Pühapäevaseks testrajaks oli ta oma “surematuse” taastanud ja toimis juba igati ootuspäraselt.

Esimene võistluspäev möödus suvises palavuses ja niiskuses, kohati tekkis lausa subtroopika tunne. Tuul oli küll suhteliselt tagasihoidlik, kuid üllatas aeg-ajalt võistlejaid. Peale võistlust vahetati, nagu tavaks, muljeid võistluspäevast.

Rajameister Meelis värvis märgid järgmise päeva jaoks koheselt ära, et vältida ilmataadi üllatusi. Viimases väravas mark number 49 oli esimesel päeval vaja tabada püstisest laskeasendist, metsseal läks nii hästi, et teda ei õnnestunud ühelgi laskuril kukutada.

Need laskurid, kes jäid võistluspaika, nautisid Virgo valmistatud grillroogasid ning tugevamad said hilisõhtul külastada sauna koos karge tiigiveega.

Pühapäevaks olid võistlejate read paari laskuri võrra hõrenenud. Kätte oli jõudnud hooaja viimane võistluspäev ja ühtlasi viimane võimalus parandada oma kohta meistrivõistluste tabelis. Võistluste peakohtunik juhtis sellele tähelepanu enne võistluspäeva algust. Laskurid läksid rajale, et anda endast parim. Ilmaolud olid suhteliselt sarnased laupäevale ja esimene tund said laskurid nautida ka tuulevaikust, edasi kulges Vellavere võistlusrajal tavapäraselt, tuli olla tähelepanelik ja olla valmis üllatusteks.

Nüüd on aeg teha kokkuvõtted viimasest meistrivõistluste etapist. PCP kategoorias üllatusi ei olnud: esikoht kuulus taas Romile 87 punktiga, talle järgnesid Virgo (81) ja Ragnar (79).

Sama lugu oli ka vedrupüsside kategoorias – esikoht kuulus nagu kogu hooaja vältel Andresele (78) punktiga,

teine oli Allan (55) ja Ingrid, kes oli oma püssilt tolmu pühkinud, saavutas kolmanda koha 53 punktiga.

Nüüd saavad laskurid natuke hinge tõmmata, et siis talvisel sisehooajal taas mõõtu võtta. Enne talvise hooaja algust loodame korraldada piduliku hooaja lõpetamise ning juhatuse liikmed saavad maha pidada korralise üldkogu kohtumise.

Rohkem pilte siin.