2024. aasta Field Target meistrivõistluste hooaja lõpetamine toimus Türi Kultuurikeskuses 28. septembril.

Septembrikuu viimasel laupäeval kogunesid Field Targeti laskurid Türile, et tõmmata joon alla talvisele ja suvisele võistlushooajale. Lõputseremoonia algus venis veidi pikemaks, sest laskuritel jagus mõtteid ja uudiseid, mida omavahel jagada, ning oodati ka võimalikke hilinejaid.

Parimate laskurite autasustamist alustati väikese statistilise meenutusega talvel toimunud uue 5|5|5 võistlusformaadi kohta. Seejärel said nii PCP- kui vedruklassi parimad oma medalid kaela. PCP-klassis osutus parimaks laskuriks Tallinna klubi liige Toomas Niilus, kes kogus 109 punkti. Teise koha saavutas mullune Field Targeti meistrivõistluste võitja Aivar Öövel Põltsamaa klubist 101 punktiga ning kolmandale kohale tuli Tacticali klubi laskur Tiit Tõnurist 99 punktiga.

Vedrupüsside klassis saavutas esikoha Andres Mikfelt Tartu klubist 86 punktiga, teiseks tuli sama klubi laskur Indrek Kanep 78 punktiga ning kolmandale kohale platseerus Tallinna klubi laskur Allan Lindman 58 punktiga.

Seejärel jõudis järjekord kõige olulisemani – 2024. aasta, järjekorras 16. Field Targeti meistrivõistluste hooaja parimate autasustamiseni. Alustuseks esitati taas veidi statistikat Alari poolt, mis on saanud omamoodi traditsiooniks. Jooksval hooajal toimus kuus etappi ja tehti kokku 600 võistluslasku. PCP-klassi parimaks laskuriks krooniti peale mitmeaastast pausi Tallinna klubi liige Romi Agar 417 punktiga, talle järgnes Saku klubi laskur Virgo Lepik 394 punktiga. Virgo kogus sel hooajal kuue etapi jooksul kõige rohkem punkte, kokku 467. Kolmanda koha saavutas Tallinna klubi laskur Toomas Niilus 386 punktiga.

Vedrupüsside kategoorias võitis meistritiitli Andres Mikfelt Tartu klubist 371 punktiga. Võib öelda, et tegemist oli kindla võiduga, sest vahe teise kohaga oli üle 100 punkti. Hõbemedali pälvis Allan Lindman 268 punktiga ja kolmandaks tuli veteranlaskur Rein Reinu 245 punktiga. Mõlemad laskurid kuuluvad Tallinna klubisse.

Pidulik lõpetamine jätkus kohvi, kringli ja pooleli jäänud juttudega. Peale väikest pausi algas ENFTA üldkogu aastakoosolek, kus võeti kokku 2023. aasta ning arutati järgmise võistlushooaja plaane.

Pildid pidulikust päevast

Juba kolmandat korda sai üks FT Eesti meistrivõistluste etapp peetud Tori vallas, Levi külas.

Pärnu FTK seadis endale kolm eesmärki:

1. Ehitada võimalikult omanäoline ja väljakutseid pakkuv võistlusrada
2. Pakkuda paraja tuule ja temperatuuriga sademetevaba võistlust
3. Korraldada kõige osalejaterohkeim etapp

Tahaks loota, et esimesed kaks said täidetud aga kolmandaga jäime me jänni ja esikohta hoiab hetkel jätkuvalt Tactical Target Klubi korraldatud esimene etapp 18 osalejaga. Respekt klubile, kes suudab masse inspireerida!

Kui muidu kulges võistlus ootuspäraselt ja loogiliselt siis tekitas hämmastust, et just kolmanda koha soovijaid oli mõlemas võistlusklassis rohkem, kui väljajagatavaid kohti. Tavaliselt soovivad kõik esimest kohta 🙂

PCP kategoorias jättis koduõuele võidu Ragnar. Teiseks jäi Romi ja ümberlaskmise tulemusel sai kolmanda koha Toomas. Virgo jäi oma Makitapüssiga napilt neljandaks 🙂

Vedrupüsside kategoorias tulid poodiumile kõik Wales’is FT Euroopa meistrivõistlustel osalenud vedrumehed – Andres, Allan ja Indrek. Siit ka järedus – õiged mehed said sinna saadetud!

Kõik diplomiga autasustatud sportlased lubasid ka diplomid viia oma kodumaakonda 🙂

Pärnu FT Klubil on tihedad sidemed Välismaaga 🙂

Hinnalise Välismaa kingitusega pärjati Levi peremees Toomas, kes kahe võistluspäeva jooksul suutis majal katuse ära vahetada 🙂

Välismaalt toodud kingituse sai ka Rein Hiiumaalt, kes vabatahtlikult kolm päeva võistlusrada ehitas.

Traditsioonilisel loosimisel sai Välismaa kingituse Taavi, kes oli samuti abiks võistlusraja ehitusel!

Tänud osalejatele ja abilistele!

Pilte vaata siit!

Alar Torim

Pärnu FTK

Uus on unustatud vana.

ENFTA MV neljas etapp toimus Vellaveres, uues kohas. Kuid nagu pealkiri vihjas, on vanemad laskurid sellel “uuel rajal” ammustel aegadel juba võistelnud. Seal on proovinud oma kätt WFTF endine president Sergio Rita ja mitmed maailmameistrid mujalt. Vana raja kordategemine võttis Tartu klubi rajameistritelt ja nende abilistelt rasked kaks ja pool päeva, lisaks väike nöök ilmataadilt aga valmis ta sai. Ehitamise ajal möllas kohati üsna tugev tuul ning märgid paigutati rajale Tartu klubi jaoks tavapärasest lähematele distantsidele.

Laupäeva hommikul olid võistlejad kohal. Võistlusvarustus pakiti lahti, aeti mõni sõna spordijuttu ja nagu ikka, algas võistluspäev testrajal. Naaberkrundi elanikud, kes tulid muru niitma, vaatasid püssimehi uudistava pilguga ja julgesid isegi juttu puhuma tulla.

Võistlusrajale pääsemiseks tuli lauskmaalt tõusta varustusega mägedesse. Õnneks olid meil võimekad neljarattalised, kuhu laskurid said oma varustuse pakkida, et oleks võimalik rajale jõuda, ilma et süda lööks laskesuusataja südamerütmis.

Võistluspäeva esimene pool möödus üllatuslikult vähese tuule saatel. Natuke keerutamist oli, kuid tõelisi meistreid see ei seganud. Ilmaprognoos pidas paika ja saime talutava koguse vett krae vahele. Pärast seda said laskurid nautida tuulevaikust ja punktisaak oli päris hea. Peale võistlust toimus tavapärane muljetamine. Laskurid kiitsid rada ja ütlesid, et see oli tavapärasest hoopis erinev. Ilmataat andis kõuekõmina saatel hoiatusi, sundides rajameistreid märkide värvimisega kiirustama, et olla järgmiseks võistluspäevaks valmis.

Teine võistluspäev kulges kuumas ja niiskes kliimas. Tuul laskureid suuresti ei kimbutanud. Märkide kauguse mõõtmise tegi miraaž kohati võimatuks ja nii mõnigi laskur sai tänu sellele tulemuskaardile väravas ümmarguse nulli. Teine võistluspäev sai läbi ja oli aeg kokkuvõtteid teha.

Nagu ikka, suuri üllatusi edetabeli esikolmikus nii vedrumeeste kui ka PCP laskurite osas ei olnud. PCP klassis kuulus esikoht 91 silmaga Romile, kes tabas esimesel päeval 45 ja teisel 46 märki. Üle pika aja tuli teise ja kolmanda koha välja selgitamiseks kasutada ümberlaskmist. Natuke pusimist Aivari ja Toomase vahel,ning teine koht kuulus Toomasele. Vedrumeeste esikoht läks harjumuspäraselt Andresele 37 ja 39 punkti ehk siis kokku 76 silma, teine koht kuulus Helile. Tubli töö tegi Rein, kes tuli kolmandaks.

Vahepeale jäävad Euroopa meistrivõistlused augusti algul Walesis, kuhu vahepeal kokku kuivanud Eesti esindus sõidab oma laskeoskust võrdlema ülejäänud Euroopa field-target laskuritega. Meistrivõistluste järgmine etapp toimub 17-18 augustil Pärnumaal. Neil, kellel polnud mahti Vellavere uut rada testida, avaneb uus võimalus septembris.

Pildivalik on siin!

Jaanuarikuu 131. päev. See talv ei taha kuidagi saada aru, et on ennast ammendanud ja kõiki inimesi ära tüüdanud. Viimane aeg oleks astuda tagasi. Kuidagi tuttav situatsioon igapäevaelust 😊 Igatahes on viimane päev enne 2024. aasta Eesti meistrivõistluste 1. etappi. Tibutab vihma, talvejope on seljas, head abilised on Lukul kohal. Kaks nädalat tagasi ärkas karu talveunest ning tegi kontrollkäigu Tacticali võistlusradadel. Märgikinnitused olid siis juba paigas ja hea, et me veel ei jõudnud panna isuäratavaid nugised, nahkhiiri ja metsiseid puude külge 😊

Märgid said üles nädal enne suurvõistlust. Viimaseks päevaks jäi Zero ehitamine ja märginööride vedamine ning teha veel sada pisiasja. Eakamad abilised, Toomas ja Rein, tegelesid jõukohaste asjadega, noh parkla oksakestest koristamine, Zero Range uute paberite klammerdamisega ja vestlustega vabalt valitud teemadel 😊 Lauri kihutas nooruslikult mööda raiesmikku, nöörijutt taga 😊 Tiimitöö sujus suurepäraselt ja enne virmaliste mängu olid asjad tehtud ning võis jääda ootama Tähtsat Päeva.

EMV 1. võistluspäeva hommik algas külmast kollase päikesetõusuga ja vinge põhjatuulega. Ilmaprognoos lund ei lubanud, küll aga tuule tugevnemist. Milline kaunis perspektiiv olemaks sellel aastal esimest korda püssiga metsas 😊 Positiivne oli muidugi see, et sääski ega parme praktiliselt ei olnud. Mitte ühtegi!
Tacticali inimesed saabusid 8:30 ja asusid meisterdama maitsvaid võileibu. Peakokk Marit juhendas, nugade ja leivaviilude arv oli paigas ning kohad köögilaua ääres täis. Ka Lauri leidis endale sobiva töö – ta juhendas peakokka kartulite koorimisel 😊
Tuule tugevnedes hakkasid võistluspaika saabuma laskurid. Silmnähtavalt segaduses, mida oli näha riietumisstiilist. Oleks nagu kevad ja ei ole ka. Mõnel lihtsalt laskmisjakk, teisel aga selle all kolm kampsunit, kolmandal jälle läkiläki peas. Ega omalgi polnud kerge valida kaasavõetud rõivakollektsioonist ilmaga kokkusobivaid esemeid 😊 Hoolimata kõigest olid relvakandjad rõõmsad, tuju hea ning näod naerul, sest ammu polnud saanud vanade sõpradega huvitavatel teemadel juttu ajada.

Võistlus algas täpselt kell 11. Laskurid liikusid peakohtuniku Jane poolt määratud radadele ja algas ca 3 tundi kestev võitlus päikese, tuule, temperatuuri, miraaži ja ennekõike iseendaga. Võistlejaid jäädvustas Eva Maria. Seekord oli eesmärgiks saada pildile emotsioone, sest püssipilte on aastatega parasjagu galeriisse kogunenud.

Samal ajal asusid tegutsema peakokk Marit ning otse Londonist kohale saabunud gurmeekokk Sebastian Ramsay 😊 Marit tegeles puu-, juur- ja luuviljadega ning nende kuumtöötlemisega. Sebi asus aga valmistama oma Šoti vanaema retsepti järgi rahvustoitu haggis’t. Peagi levisid võistluspaigas isuäratavad lõhnad.

Laskmisprotsess kulges tugeva, kuid õnneks puhangulise tuulega 😊 Ühel hetkel olid märginöörid ühele poole lookas ja teisel hetkel teisele poole. Miraaž oli optikast näha, aga juba ca 30 meetrilt oli pilt ühtlaselt virvendav. Õnneks lund ei sadanud 😊 Üldse tundus, et ilm läks millegipärast soojemaks, sest talvejopega hakkas palav. Päikese käes muidugi!

Võistluspäev lõppes ja karastunud laskurid asusid kinnitama keha. Ei teagi, kas Sebi ei lugenud haggis’e retsepti tähelepanelikult või oli vanaema midagi sassi ajanud, aga lõunasöögiks oli grillitud broileri kintsuliha ning ahjus küpsetatud juurviljad 😊 Magustoiduks Jane vanaema retsepti järgi tehtud plaadikook. See oli küll õige maitsega 😊

Külalised lahkusid, klubiliikmed asusid värvima radasid ning pingutama märginööre, et karu ikka metsas kõndima mahuks.

Teine võistluspäev oli esimese kauge sugulane. Päike oli samasugune, aga tuul oli kadunud ja temperatuur umbes 3 korda kõrgem, kui eelmise päeva hommikul. Tervelt 9°C 😊

Korralduslik protsess oli klubiliikmetele sama. 8:30 kohal, noad pihku ning võileibu meisterdama. Lisaks tuli ka sardellid käbistada ja eelmisel päeval valminud mulgipuder marmiiti soojenema panna.

Juba kolmas aasta on Tacticali klubi võistluse 2. päev emadepäev ning võistluspäev algas Karl Eriku korjatud nurmenukukimpude üleandmisega kohal viibivatele emadele. Seekord oli neid kolm – Heli, Jane ja Marit.

Riietumisstiil teisel võistluspäeval oli juba traditsioonilisem. Natuke vähem kampsuneid ja pisut õhemad mütsid. Mõne võistleja võis juba esmapilgul ära tunda 😊

Üha soojeneva ilmaga algas ka teine päev kell 11. Kuna elavjõus oli kadusid ning kolmese grupiga rajal keegi liituda eriti ei soovi, siis läks võistlustulle esmakordselt Karl Erik. Igaks juhuks kaasa võetud püss kulus nüüd marjaks ära. Kuna püssil oli peal sama optika nagu Ragnaril, siis noored asusid märke kukutama ka paaris.

Tuult oli vähem, kuid see olematu tuul oli salakaval. Lisaks ikka miraaž, mis kaugusemõõtmise võimalikult ebameeldivaks tegi. Siiski oli peale lasku ebameeldivaid vaikusehetki vähem kui esimesel päeval. Noh, kui sa mõõdad, sihid ja kõik on korras, aga tuul viib su kuuli kuskile Kose kanti 😊

Umbes kell kolm said metsas märgid otsa ja 1. etapp oligi tehtud. Enne lõpudineed siirdusid kõik laskurid metsa ning rajad said korjatud kokku 10 korda kiiremini, kui kulus nende ehitamisele. Suur tänu teile snaiperid!

Pühapäeva hommikul toimunud õnnelik õnnetus sai õhtuks täiesti positiivse lõppakordi. Favoriit Romi saabus Lukule motikaga. 250 kilo kaaluv tsikkel otsustas ennast metsateel külili keerata. Juhiga oli kõik korras, aga käiguvahetuse varras murdus. Hea, et laskmisega tegelevad erinevate professioonide esindajad. Hoolimata sellest, et olime keset metsa ja maakohas, leidus pisut metalli, tööriistu ja ennekõike oskusi. Viimast väärtust esindas Meister Virgo! Tunnike nokitsemist ja käiguvahetus toimis! Selleks, et favoriit ennast laskmisrajal liiga mugavalt ei tunneks olid tööriistade hulgas ka kuvalda ja haamer. Neid vastastikku tagudes saavutasime mootorratta remondiks sobiva helitausta 🙂

Peale väsitavat, kuid meeldivat päeva konsumeeriti enamus Mariti tehtud toidust. Magustoitu oodates valmisid diplomid ning salakohast sai toodud auhinnad.

Seekord said pjedestaalile vedrukatest Andres, Allan ja Indrek ning suruõhupüsse paugutavatest võistlejatest Romi, Virgo ja Ragnar. Parim ja ainuke juunior oli üllatuslikult Karl Erik 😊 Debüüt – 15 tabamust.

Ka meie suutsime olla moodsad ning leidsime võistlejate sealt mitte küll Tulnukas Kahe aga ikkagi Tulnuka. Lauri lasi esimest korda FT võistlust ja sai Uus Tulnuka diplomi 😊

Esimene etapp on lastud, kohtume teisel etapil Lubjaahjul!

P.S. Võimalik, et sundisime oma positiivsuse ja sõbraliku meelega siiski lõputu jaanuarikuu tagasi astuma, kahtlaselt soe ja kevadine on õues 😊

P.P.S. Emotsionaalsed pildid 🙂

Täpselt kuu möödas ja võistluste korraldamise kord Tallina klubi käes. Vabariigi sünnipäevani jäänud nädal ja hea võimlus näidata, et meie tublidel laskuritel vajadusel käsi ei värise. Püssid, padjad, laskurjoped autosse ja Peetri poole teele. Eelmisel korral oli väljas korralik talvekülm siis seekord oli tavapärane Eesti suusailm, parajalt sombune ja märg. Võistluspaiga ettevalmistamine ehk varustus autodest tiiru ja märkide ülespanemine läheb juba õite ladusalt. Võistlejate paaridesse panekul on meie talvist hooaega kimbutamas kotermann, ei õnnestu kuidagi saada võistluspaika paarisarvu osalejaid. Eelmisel korral jäi Virgo haigevoodisse, seekord ei saanud osaleda Raigo. Järgmiste võistlusteni on kuu, loodetavasti on selleks ajaks kõik korras ja tahaks loota, et keegi ei ole võistluspäevale eelneval reedel haigeks jäänud.

Võistlus ise kulges ladusalt, formaat ja tingimused on paika loksunud ja võib öelda, et on olemas toimiv rutiin. Tögatakse sõbralikult kaasvõistlejaid ja vajadusel remonditakse relva.

Võistluste parimad olid sel korral PCP kategoorias jälle Toomas kellele järgnes Ragnar ja tema järel Virgo. Vedrupüssides tuli seekord esikohal Indrek, kellele järgnesid Andres ja Heli. Peale diplomite jagamist arutlesime võistlejatega võimalusi leida alternatiiv diplomitele, mõned mõtted tekkisid ja vaatama mis sellest välja tuleb. Pärast võistluste lõppu oli võimalus soovijatel ka natuke „püssirohtu” põletada. Samal ajal kui meie võistlesime ja olime muust maailmast eraldatud, saavutasid neli Eesti naist laskesuusatamise maailmameistrivõistlustel ajaloolise tulemuse, tulles neljandaks. Ilmselgelt tuleb meil kahe võistluse vahepeal trenni teha. Järgmine kord saavad Peetris Field Target laskurid mõõtu võtta 16. märtsil kui võistluste korraldamise järg on jõudnud Saku klubi kätte. Peatse kohtumiseni !

Pildigalerii