Hooaja lõppemist tähistav sõpruskohtumine “Estonian Autumn” toimus Lubjaahjul 17. septembril.
Rada valmis koostöös värske Põltsamaa FT klubiga.
Kohtumine algas toreda kergelt pilvise ilmaga, mis hiljem pöördus kergeks hoogvihmaks. Törtsu tuli ka tugevamat vihma testimaks laskurite ettevalmistust ilmastiku osas 🙂
Ehitatud rada erines mõnevõrra Lubjaahjule tüüpilisest kompositsioonist ja see leidis positiivset tagasisidet laskureilt.
Värvi andis lisaks sügisele ka sõbralik püssivahetusprogramm, mille mõned Tactical Target klubi laskurid ette võtsid. Nimelt vahetasid osad laskurid omavahel püssid ning lasid seega täiesti uues situatsioonis kõik 25 väravat. Kuigi selline teguviis kindlat esikohta võibolla ei too, siis aitab see tugevdada ennast vastavalt Field Target laskmise põhiprintsiibile, mille kohaselt „iga lask on unikaalne”. Lisaks siis muidugi südikuse ja vallatlevuse treenimisele 🙂 Seda jätkus ka mõnele, kes vedru asemel suruõhu püssiga ennast teritas.
Vihm voolas taevast ikka allapoole ja laskurid ning püssid said üha märjemaks. Mitmed reetlikud rotid (*sihtmärgid, toim.) hiljem pöördus laskeseltskond hooaja lõpetamise autasustamistseremooniale.

PPI48 võistlused toimusid ka sellel hooajal nö virtuaalsetena. Iga klubi lasi temale sobivas tiirus võistluse. Tulemused said sellised: SPR klass: I koht – Eva Maria Tõnurist (TT.177K), II koht – René Rebane (Saku FTK) ja III koht – Heli Jalakas (Saku FTK). PCP klass: I koht – Virgo Lepik (Saku FTK), II koht – Martin Rebane (Saku FTK) ja III koht – Tiit Tõnurist (TT.177K).

FT Eesti meistrivõistlustel jagunesid kohad nii: Selle hooaja lõppedes jagati medalid selliselt: SPR klassi I koht ja Eesti meistritiitel – René Rebane (Saku FTK), II koht – Heli Jalakas (Saku FTK) ja III koht – Ingrid Reinu (Tallinna FTK). PCP klassi I koht ja Eesti meistritiitel – Tõnis Tammisaar (TT.177K), II koht – Aivar Öövel (Saku FTK) ja III koht Martin Rebane (Saku FTK).

Seejärel, peale kosutavat õhtusööki, leidis aset ka ENFTA üldkogu koosolek, kus arutati mitmeid laskespordi läbiviimisega seotud detaile ning toimusid ka ENFTA juhtkonna muudatused, kuivõrd tagasi astusid juhatuse liige ja pikaaegne spordi toetaja R. Handschmidt ning ENFTA president Heli Jalakas.
Juhatuse uueks liikmeks valiti Aivar Öövel, kes nimetas muuseas ka oma tegevussuuna laskespordi arendamisel.
Ettepaneku uue presidendi osas, kuivõrd president valitakse juhatuse liikmete seast, tegi lahkuv president Heli. President pani ameti maha, elagu uus president Tiit!
Kohvi, kommi, torti ja neljalehelise elulille teed jätkus jutu kõrvale pikemaks 🙂
Loojuma hakkava päikese valgus nägi veel viimaseid kõrvitsaga „vankris” istuvaid lahkuvaid laskureid.
Kaugusest kumab talvine hooaeg.

Aron Jalakas

Pildigalerii

4. etapp toimus 23. ja 24. juulil Raplas. Ettevalmistused algasid loomulikult varem 🙂

11. juuli õhtu – autole said pakitud märgid, postid, muu raja ehitamiseks vajalik kraam, staabi varustus ja supipott. Libistasin veel korra nimekirjast pilguga üle – tundus, et kõik oluline on koormas.

Juba järgmise päeva õhtuks oli rada valmis, siin-seal vaja veidi trimmerdada, aga seda teeb päev enne võistlust.

22. juuli varahommik – poolärkvel, padja vormitud soenguga, susse lohistades tüürisin kohvimasina poole, kui mu tee lõikas ära rõõmust särav penskar: „Niiet meil tuleb vedru etapp…“

Olin paugust ärkvel, kuidas see on võimalik?!?, olin PCP poiste õhu unustanud….

Kesksuvele kohaselt oli võistluse ilm mõnusalt soe ja kergelt tuuline ning ka mõni värskendav vihmasabin mahtus kahe päeva sisse.

Võistluspäevad sujusid tõrgeteta ja meeleolu oli hea, punkte kogunes palju. Teisel päeval tegi Tõnis märkimist vääriva tulemuse 47 punkti. Kahe päeva summa 91 ehk 91% võimalikust.

Varasemalt on eestlastest vaid Romi teinud 47 punktiseid päevi. 2010 aastal HP kategoorias 47 + 47 ehk 94% võimalikust ja 2017 aastal PCP kategoorias 44 + 47 nagu nüüd Tõniski tegi. Aga parimat Eesti meistrivõistluste tulemust hoiab enda käes meie Leedu sõber Marijus Vaičius, kes aastal 2011 tegi tulemuseks 44 + 48 ehk 92% võimalikust.

Näeme augusti lõpus Tartus ja loodame, et seal lastakse Marijuse tulemus eestlaste pool üle 🙂

2022. aasta Eesti Field Target suvine laskmine välitingimustes kogub hoogu.

Eesti meistrivõistluste 2. etapp toimus Põltsamaa lähistel Võisiku külas 11.-12. juunil.

Kohale olid sõitnud ka sõbrad Leedust: Sergejus Titarenko, Regina Burviené ja Linas Burvys.

Esimene päev pakkus lõõskavat päikest ja pimedaid märke metsa all ning justkui tundus päev tuulevaiksem, kuid teisel päeval oli vahelduva pilvisusega tõusnud ka tuul ning seekord selline salakaval, mis vahetevahel puhus paremalt vasakule ning järgmisel hetkel alt üles 🙂 

Pikk tee on Leedumaalt Võisikule. Kohale jõudes on põhiline soov ikka võistelda, selleks sai ju tuldud. Kui siis keset võistlust hakkab püss laskma sinna kuhu ise tahab, on kuri karjas. Selline lugu meie sõbra Linasega. Vapralt püssiga võideldes tegi ta võistluspäeva lõpuni. Murdunud vedru oli relva isepäise käitumise põhjuseks. Kiire remont, uus vedru relva ja teisel võistluspäeval taas rajale.

Täname kõiki korraldajaid, abistajaid, osalejaid ja muidu vaatama tulnud külalisi!

2022 aasta FT Eesti meistrivõistluste 1. etapp toimus 7. ja 8. mail Lukul.

Töö etapi ettevalmistamisega algas paar aastat tagasi. Mida? Kuidas siis nii? Kas tõesti on vaja niiii palju aega, et teha üks FT võistlus? Tegelikult muidugi saab võistlusrajad ikka mõne päevaga üles, kuid Tacticali klubile oli selle võistluse korraldamine märgiline sündmus. Esimest korda võtsime vastutuse teha hooaja avavõistlus ning seda täiesti uute märkidega.

Just nende märkide tegemine saigi alguse paar aastat tagasi. Algsed ideed, mis tookord said paberile visandatud, realiseerusid aasta alguses. See reaalsus oli 250 kg metalli, mis laserlõigatud lamedate konnade, ämblike, tigude ja muude elukate näol meile ukse taha tõsteti 🙂 Tacticali klubiliikmed tegelesid terve nädalavahetuse keevitamise, puurimise, viilimise, värvimise ja komplekteerimisega ning kõik need Eesti fauna esindajad said viidud 2D formaadist üle 3D formaati 🙂

Märgid olid valmis ja asusime ootama kevadet. Ootasime. Siis ootasime veel. Märtsis nägi Luku võistluspaik samamoodi välja nagu jaanuaris. Saabus aprill. Põhjarannikul polnud lumest enam jälgegi, kuid 50 kilomeetrit sisemaal valitses endiselt talv. Ainuke muutus oli see, et kõrge autoga pääses juba majani 🙂 Hakkas tekkima paanika. Äkki ongi nii, et see lumi ei sulagi ära? Igal nädalavahetusel kontrollreidi sooritades võis veenduda, et endiselt katab maad valge ja paks vaip. Arutlesime võimaluse üle, et lükata 1. etapp mai keskele, kuid teades, et võistluskalender on püha, siis lootsime ainult kliima soojenemisele 🙂 Siis see juhtuski, 16. aprillil oli lumi kadunud! 1. etapi rajameister Jane asus mõõdulindiga kuusikut, kaasikut ja raiesmikku mõõtma. Tegime ka esimesed testlasud uute märkide pihta. Selgus, et kõik, mis arvutis tehtud, töötab ka reaalselt. Järgnevad nädalavahetused ehitasime metsas radasid, koristasime mullust kulu, riisusime lehti ja likvideerisime muttide tehtud aiakujunduse elemente. Viimasel päeval enne võistlust panime märgid üles.

Võistluspäevaks olime tellinud pisut soojema ilma, kui sellel kevadel kombeks. Loomulikult ei ole ju päikesepaistel ja tuulevaikuses mõtet FT võistlust pidada. Paar kõnet sinna kuhu vaja ning saime ka korraliku edelatuule Lukule 🙂 Aasta esimene võistlus on ikka natukene teistmoodi. Ei mäleta enam, kuidas kotil istuda, alati ei tule ka meelde enne lasku püssi laadida ja ilma ühegi puulehe või siis rohukõrreta on päris keeruline aru saada, kust suunast ikkagi need tormiiilid puhuvad. Hoolimata kõigest segadusttekitavast, hakkasid siiski märgid kukkuma ja punkte muudkui tuli. Peale võistlust on mõnel laskuril rohkem punkte ja mõnel jälle vähem 🙂 Täpselt nii nagu igal FT võistlusel. Esimene võistluspäev sai lõpetatud sooja seljanka ja pirukatega. Külalised lahkusid ja meie läksime märke värvima. Hakkas sadama külma, mitte sooja vihma.

Järgmisel hommikul oli metsas täpselt 1°C. Päike paistis, kuid oli külm, vastikult külm. Iga tunniga muutus ka tuul tugevamaks. Seekord tellisime tuule puhuma põhjakaarest, ikka selleks, et oleks võimalikult ebamugav 🙂 Midagi aeti meie tellimusega segi, sest päris tormituult me ei soovinud, aga kohal see oli. Võistluspäeva alguses plagisesid tuules klubide lipud ja märginöörid. Kõik soojemad riided läksid selga ja siis radadele. Päev kulgedes soojemaks ei läinudki. Tuul muutus kohati tormiseks ja siis järgnes suhteliselt vaikne hetk. Millisel hetkel kellelgi õnnestus lasta, oli puhas õnnemäng. Punkte kogunes ja päeva lõpuks selgusid ka võitjad. Nii nagu alati 🙂 PCP kolmanda koha eest pidid Tõnis ja Aivar tegema ümberlaskmise. Milliseks kujunes täpne lõppskoor, seda saab vaadata tulemuste tabelist. Lõpetasime esimese etapi šašlõki ja tordiga ning autasustamisega. Oli külm, tuuline, päikest täis ja tore nädalavahetus.