Eesti meistrivõistluste 3. etapp oli Pärnu FT klubile ajalooline. Esimest korda korraldas klubi võistluse Tori vallas kuhu klubi on ka nüüd registreeritud.

Oma maadele võistlema lubas meid lahkesti Tanikoha peremees Toomas Levi külast. Esialgu tundus, et rada tuleb liiga lihtne ning keegi laskuritest laseb ära need maagilised 50 punkti. Suureks väljakutseks oli ka 25 värava paigutamine suurepäraselt hooldatud krundile. Ega siis igasse roosipõõsasse ei saa ju varese siluetti paigaldada 🙂 Tegemist jagus mitmeks päevaks ning vaatamata kõrbekuumusele said rajad valmis. Võistlejatel jagus kiidusõnu valminud raja kohta ning tundus, et see polnud pelgalt viisakusest lausutud.

Võistluse esimesel päeval oli varjus 30°C, teine päev oli tublisti jahedam ja termomeeter näitas varjus ainult 27°C 🙂 Rahvas kogunes, päike lõõskas ja võistlus algas. Kerge ei olnud, sest megavägasoe ilm mõjutas nii laskureid, kui ka tehnilisi vahendeid – relvad tegid trikke ja optikad näitasid märkidele päris huvitavaid kaugusi. Võistluspäeva lõpetasid kõik laskurid, keegi kuumarabandust ei saanud. Kosutuseks oli kuum seljanka, teada ju on, et ka kõrbes juuakse vahetpidamata tulist teed, et ikka palavusele vastu pidada.

Teisel võistluspäeval olid taevas mõned pilved, päike kogu aeg ei kõrvetanud ja loomulikult puhus paras briis. Tulemused olid tasavägised ja enne diplomite vormistamist tuli PCP ja SPR klassis viia läbi ümberlaskmised II ja III koha selgitamiseks. Esikolmikud said diplomeeritud ja kõigi võistlejate vahel loositi veel lisaks välja kaks anemomeetrit. Piduliku lõputseremoonia lõpetas rabarberikook.

Tänud Tanikoha peremehele Toomasele, võistlusraja ehituses osalenud laskmishuvilisele Svenile ja Taavile TTK .177 Klubist. Seekord jäädvustasid meie võistlust kaks fotomeistrit – Jane ja Urmas, respekt! Muidugi tänu ka naabertalu vanaemale Tiinale, kes hoidis kahel palaval päeval oma lapselapsi ujumiskohast eemal ning tagas meile turvalised laskesektorid. Pisipõnnid said meilt kompensatsiooniks hunniku jäätist 🙂

Lõuna Belgias toimunud field-target laskmise EM-il saavutas vedrupüssi kategoorias kuldmedali naiste klassis Saku field target Klubi liige Heli Jalakas. Suruõhupüssi kategoorias saavutas isikliku rekordi Tartust pärit Aivar Öövel tihedas konkurentsis maailma tippudega.

„Eesti meeskond oli seekordsel tippvõistlusel esindatud vähendatud koosseisus ja kuigi meie tulemused olid  konkurentsivõimelised, ei saavutanud me meeskondlikult head positsiooni,“ ütles meeskonna kapten Martin Rebane, „samas oli kõige suuremaks katsumuseks laskuritele küngaste nõlvadel kiiresti suunda muutev tugev tuul “.

Vedrupüssi kategooria üldarvestuse Euroopa meistriks tuli portugaallane Luis Barreiros 115 punktiga, kuid võistkondlikult võitis hoopis Saksamaa koondis 330 punktiga 450st ühtlasemaid võistluspäeva tulemusi saavutades. Naiste klassis kuldmedali saanud Heli Jalakal jäi üldarvestuse esikümnesse pääsemiseks puudu 5 punkti. Tartust pärit  vedrupüssi kategoorias võistlev noorlaskur René Rebane osales esmakordselt tippvõistlusel ja saavutas üldarvestuses 15. koha 89 punktiga, saavutades kolmandal päeval märkimisväärse tulemuse 36 punkti 50st.

Suruõhupüssi kategoorias tuli üldarvestuses Euroopa meistriks Ismael Sobrino Hispaaniast 134 punktiga 150st ja naiste arvestuses tuli võitjaks noor sakslane Bianca Müller 119  tabamusega, võistkondlikult tuli esimeseks Hispaania 398 punktiga 450st. Üldarvestuses maailma tippudega koos lasknud Eesti laskur Aivar Öövel tegi isikliku päevarekordi 46 punkti 50st, mis oli võistluspäeva teine parim tulemus.  

Field target laskmise EM toimus 26.- 28. mai vahelduva maastikuga lõuna Belgia Tellini piirkonnas, kus osales kokku üle 100 laskuri 18. riigist.

Field target (FT) on sport-jaht, kus võisteldakse vabas looduses täpsuslaskmises  optilise sihikuga õhkrelvadega. Siluettmärgid asuvad laskesportlasest 9-50 meetri kaugusel, kuid tabamisala on väike 15-40 mm. Märgi tabamiseks peab laskesportlane mõõtma siluettmärgi kauguse ja arvestama ilmaolude mõju (näiteks tuult ja temperatuuri) oma õhkrelva ballistikale.

Tänaseks on spordiala sidunud endaga kümneid tuhandeid laskesportlasi üle terve maailma ning Euroopa organisatsiooniga EFTF on liitunud 28 riiki. Rahvusvahelised suurvõistlused toimuvad kahes kategoorias: suruõhupüssid (PCP) ning vedrupüssid (Springer) kaliibriga 4.5 mm, mille võimsus on kuni 16,3 J (džaul).

Info võistluste ja võistlejate kohta:
https://eftc2020.eu/results-eftc2020/ -> PCP Open – suruõhu kategooria üldtulemused ja Springer Open – vedrupüssi kategooria üldtulemused.

EFTC 2022 suur pildigalerii

2021/2022 hooaja esimene PPI võistlus sai peetud traditsiooniliselt Pärnus.

Oma pitseri vajutas võistlusele Covid viirus, mistõttu viisime võistluse läbi hübriidvõistlusena -14 osalejat reaalvõistlusel Pärnus ja 11 osales virtuaalselt. Võistluse tegi eriliseks esmakordne uut tüüpi sihtmärkide kasutamine, mis andestavad ka ripsekad ning seda oli ka kõigi tulemustest näha.

Virgo pani kõigile märgi maha – 24+24=48 punktiga. Pärnus diplomeid ei jagatud, sest virtuaalvõistlus kestab veel nädala, aga väljastamata need ei jää. Tühjade kätega siiski keegi Pärnust koju ei läinud. Loositi välja kõigi Pärnus füüsiliselt osalenute vahel kolm auhinda, mis iseloomustavad otseselt Pärnu lasketiiru olusid – kõike külmem sisetiir Eestis. Peaauhind – 3 liitrit lund … ehk siis 3 liitrit istumiskotigraanuleid sai Anne-Gret. Lohutusauhind oli üks suur lumehelves … Tegelikult lumehelbe kujuline multitööriist püsside reguleerimiseks. Need läksid Indrekule ja Martinile. Kuna teised osalejad olid nõks kurvad, et loosiõnn neile ei naeratanud siis Pärnu FTK jagas igaühele defitsiitse pastikust moonakarbi! Värvilised karbid peos, muutusid näod jälle rõõmsaks 🙂 Pakkusime teele asujatele pirukaid, kohvi ja teed ning need, kes ei kartnud kõvemat pauku, läksid tagsi tiiru oma oskusi testima 9 mm püstolist laskmises.

Tänan kõiki 25 osalejat ja püsigem ikka terved.

Alar Torim

Pärnu FTK juhatuse liige

Reaalse ja virtuaalse võistluse pilte näeb siit.

Viies ja viimane meistrivõistluste etapp oli Tallinna FT klubi korraldada.

Tundub, et september on võistluste jaoks parim aeg. Võistlusradade ehitamiseks täpselt paras temperatuur, pole sääski ega parme ega muid mutukaid, isegi vihma ei sadanud.

Nautisime kogu südamest võistlusraja ehitamist ja veidi krutskiga märkide ülespanekut. Korraldaja enda vaieldamatud lemmikud olid muidugi rajad 23 ja 24, mis said sätitud mõnusalt pimedasse kärbseseeni täis võlumetsa 🙂 Noh, ja rajad 1–5 sobitasime kenasti tuultekeerisesse 🙂 Nendel radadel, kus vigurdamise võimalus puudus, vedasime märgid väravast võimalikult kaugele …

11. septembri hommikul oli võistluspaik täidetud paksu uduga – lõika või noaga. Tasapisi hakkasid laskurid kogunema ja udu hajuma. Seekord said võistlejad loosiga paaridesse pandud. Kõlas vile „Tuli vaba!” ning püssid hakkasid paukuma ja päike tuli välja. Imeline!

Päeva lõpus oli kõigil ainult üks küsimus: „Kas ilmataat laseb võistlusel homme jätkuda …?”

12. septembri hommik, kell oli 5:42 kui müristamise peale silmad avasin, meeletu paduvihm. Kas tõesti tuleb võtta vastu raske otsus ja teine võistluspäev ära jätta? Hommikusöögi ajal tibutas veel kergelt, äkki ikka kuidagi teeme ära …

Võistlejad saabusid ja ilm selgines. Kuigi teisel päeval olid osavõtjate read erinevatel põhjustel veidi hõredamad ja ilm sombune, läksid laskurid siiski rõõmsalt radadele.

Hurraa, hurraa, hurraaaaa!

Kui tulemused said kokku sehkendatud, selgus, et Romi ja Martini skoor on sama! Ümberlaskmine!

Martin jäi peale ja võitis PCP kategoorias esimese koha, teine seega Romi ja kolmandaks rebis Tiit. Vedrude esimene oli kindlalt Andres, teisel kohal Rein ja Allan tema kannul.

Pärast diplomite üleandmise tseremooniat ootas laskureid väike üllatus. Tallinna klubi pani välja ergutusauhinna, loosi tahtel läks see noorimale osavõtjale Ragnarile.

Pühapäeva õhtu, kell 17:02 olid rajad maas ja auto peale pakitud. Kuradi hea tunne! 🙂

Eesti meistrivõistluste kolmanda etapi ettevalmistused algasid juba juuli esimesel nädalavahetusel. Tegelikult muidugi veel varem, sest hetkel on ehitusmaterjali hankimine pisut komplitseeritud. Õnneks töötavad Tabasalu Puidukojas mõistlikud mehed ja värava- ning märgipostide materjal sai territooriumilt kokkuotsitud 🙂 Paljudel meie klubi liikmetel oli juuli alguses töine nädalavahetus. Värvimine, teipimine, saagimine ja muruniitmine. Madistasime kaks päeva palavas padrikus, punamustvalged väravapostid said paika ning FT rajad omandasid äratuntava ilme. Võitlus igatsorti lendavate vereimejatega lisas ettevalmistusele omajagu pinget 🙂 Sellel hetkel veel ei teadnud, et nädala pärast on kohal veel suuremad ja vihasemad tegelased.

Loomulikult hakkas terve juuni kuiv ja päikeseline ilm enne võistlust iseloomu näitama. Siiski oli lootust kaks võistluspäeva kuiva nahaga teha. Reedeks lubas prognoos pisut vihma, kuid ei midagi erilist 🙂 Selge see, et sellist juttu ei maksa liiga tõsiselt võtta. Hommikuses kastemärjas metsas puudele märgikinnitusi pannes said riided esimest korda märjaks. Päev veeres ja temperatuur muudkui tõusis. Hilisema ärkamisega suuremad parmud jõudsid ka lõpuks kohale 🙂 Metsavilus oli veel siiski normaalne, kuid ees ootas meid soine padrik, kuhu oli vaja enamus sihtmärke paigaldada. Aastaga on raiesmik kattunud võsaga, see tähendas seda, et lisaks märkidele tuli ka ca neljameetrist redelit kaasa vedada. Soine pinnas auras, õhk ei liikunud ja oli parmudest paks.

Vahepeal kuivanud riided olid uuesti märjad. Mereväelane Taavi ja Karl Erik rajasid sekstandi ning teiste täppisriistade abiga Zero Range väljakut. Ka seal oli palav. Tunnid möödusid ja rajad valmisid. Samal ajal, kui meie panime märke üles, korjas Jane magustoitude jaoks metsmaasikaid. Suvetaevasse hakkas kogunema igavaid pilvi 🙂 Viimastele radadele märkide panemisel hakkas sadama. Mitte natukene, vaid terve päeva vihmakogus tuli alla umbes paarikümne minutiga. Mitte ühtegi kuiva kohta enam polnud, kuid veel kolm rada ootasid lõpetamist. Neist kõige keerulisemale oli vaja tõmmata redel nii pikaks kui sai ja siis mööda seda koos märgiga krabinal kuuse otsa jõuda. Oli hirmus ja ohtlik, kuid see märk sinna sai 🙂

Esimese võistluspäeva hommikul oli soe, noh mitte lihtsalt soe, aga suisa palav. Võistlejad saabusid, laud oli kaetud ning külmad ja kuumad joogid valmis. Terve pika kuu üksteisega mittekohtunud laskurid said jälle suhelda 🙂 Peapiltnik Silja jäädvustas kõik rõõmsad taaskohtumised täpselt üles.

Võistlus algas. Laskurid lasid sihtmärke ning võitlesid palavuse ja putukatega. Päike paistis, temperatuur tõusis, optikad tegid trikke, kuid võistlus sujus. Keset sellist idülli kõlas kohtuniku vile – „Tuli seis!”. Selgus, et üks kukk oli kinni kiilunud 🙂 Kohtunik Toomas eemaldas oksa ning võistlus jätkus. Saabus esimese võistluspäeva lõpp. Laskureid ootas ees seljanka ning üllatusmagustoit metsmaasikatega.

Teine võistluspäev oli pisut külm. No kui võrrelda 34°C ja 25°C siis oli ju külm 🙂 Lasta oli meeldivam, sest puhus ka kerge tuul, mis metsas oli salakaval ja lagedal keeruline. Teisel võistluspäeval oli meil kohtunik Ott Eesti mereväest. Vile kasutamine oli tal selge ja kui see metsas kõlas, lõpetasid linnud laulmise ja parmud kukkusid surnult maha 🙂 No vähemalt mingil põhjusel oli pühapäeval neid tüütuid putukaid vähem.

Võistluspäeva lõpuks ootas laskureid ees peakokk Lauri grillitud liha koos värske kartuli ja hapukoorekastmega.

Autasustamisel tegime natuke nalja ka, aga millist täpselt, seda saate vaadata fotodelt. Peale ametliku osa lõppu söödi magustoitu ning siis toimus kiire lõppvaatus, mille käigus said võistlusrajad maha kümme korda kiiremini, kui oli kulunud nende ülespanekuks. Suur tänu kõigile võistlejatele ning kohtume juba järgmisel võistlusel!